Ajaloolisi vaatlusi
Kultuur 18 Jul 2008 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Tiit Made: Sotsialismileeri peied. Kirjastus Argo, 2008. 736 lk.

Autor ise nimetab oma mahuka triloogia lõpuridu ajaloolisteks tõsiasjadeks. Mul pole põhjust selles kahelda, kuid lugejana võtan neid siiski kui vaatlusi või tähelepanekuid, kas või selleks, et kellelgi poleks võimalik mind süüdistada pimesi hurraakarjumises millelegi, mida pole ise kaasa elanud või mille kohta põhjalikku uurimistööd teinud.
 - pics/2008/07/20435_1_t.jpg

Oma esimeses teoses „Ükskord niikuinii“, mis ilmus aastal 2006, lahkas autor meie laulva revolutsiooni ja taasiseseisvumisega seoses olevaid sündmusi. Teine raamat ilmus aastal 2007, kandes pealkirja „Alasi ja haamri vahel“ ja käsitles Balti riikide saatust Euroopa ümberjagamisel, kus jagaja rollis olid kaks diktaatorlikku suurvõimu – Venemaa ja Saksamaa. Käsitlust leidsid ka mitmed teised riigid, mis Nõukogude Liidu lagunemise ajal kuulusid selle koosseisu.

Käesolevas teoses võtab autor vaatluse alla Kesk-Euroopa ja Balkani riigid, mis samuti olid Moskva mõjusfääris ja mida nõukogude keelepruugis nimetati sotsialistikuks sõprusühenduseks ehk lihtsalt sotslaagriks. Kuidas see sõprus 20. sajandi lõpupoolel ootamatult otsa sai ja millist võitlust kõik need riigid oma vaba enesemääramise saavutamise käigus võitlema pidid, sellest saab ajaloohuviline lugeja põneva pildi.

Kõik need kolm raamatut (ka eelmised kaks on siinkirjutaja poolt varem kommenteerimist leidnud) annavad kogusummas üldpildi rahvaste vabanemisest kommunistlikust ikkest. Autorit parafraasides võib tähendada, et ükski impeerium ega kuitahes kuratlikult üles ehitatud hirmuvalitsus pole igavene; et iial pole riikide vahel sõlmitud lepet, mida poleks võimalik tühistada või murda; et ei ühegi rahva iseseisvuses ega kellegi teise meelevalla all olekus pole midagi absoluutset.

Oma raamatu esimese peatüki pühendab autor külmale sõjale, mis kestis mitmes etapis Teise maailmasõja lõppemisest kuni 1980. aastate lõpuni. Selle raamides vaatleb ta ka nn eurokommunismi, arutledes teemal, kuivõrd see oli Nõukogude Liidu tagala või hoopis selle konkurent, leidmata õiget vastust. On ju tõsiasi, et kuigi Lääne-Euroopa riikide komparteide tegevus sobis algus Moskva ideoloogidele hästi, hakkasid nad kõik pikkamisi eemalduma NLKP printsiipidest ja pürgima rahvusliku kommunismi suunas. Siiski ainus, kellel see õnnestus, oli Jugoslaavia marssal Tito.

Järgnevas kaheksas peatükis vaatleb autor detailselt sündmusi igas riigis: Poola, Tshehhi, Slovakkia, Ungari, Rumeenia, Bulgaaria, Albaania ja Jugoslaavia. Iga riigi juures algab ta varasemast ajaloost, lahkab põhjalikult kommunistliku rezhiimi tekkimist, arengut ja poliitilisel areenil mängijate omavahelist võimuvõitlust kuni iseseisvuseni ja diktaatorite kukutamiseni. Mõnel juhul tähendab see koguni riigi lagunemist, nagu näiteks Tshehhoslovakkia ja Jugoslaavia puhul. Viimase kui Tito poolt kunstlikult loodud riigi tükeldamine on eriti tormiline ja ohvriterohke.

On äärmiselt huvitav koos autoriga jalutada läbi lähiajaloo ning võrrelda teiste rahvaste iseseisvumisprotsessi meie omaga. Autori uurimuse põhjalikkus ja järjekindlus on imetlustäratav, veel enam pälvib imetlust tema produktiivsus – kolm mahukat teost on ilmunud müügiletti vaid paari aasta vältel.

Ühes punktis sooviks autorile vastu vaielda. Külma sõja raamides oli Ameerika Ühendriikides periood, mida hakati kutsuma makkartismiks Wisconsini senaator Joseph McCarthy järgi. Autor nimetab seda perioodi paranoiliseks, ilmselt jälgides Ühendriikide poliitika ametlikku joont, milles leidub nii mõndagi küsitavat. Senaator McCarthy oli teatavasti isik, kes 1950. aastatel asus paljastama kommunismile sümpatiseerivaid isikuid riigiaparatuuris ja kelle tegevuse tulemusena hukati 1953. aastal Julius ja Ethel Rosenberg kui NSVL spioonid. McCarthy tegevus leidis hukkamõistmist nii senati kui president Eisenhoweri poolt ning seda hakati piirama.

Autori väitel olid Rosenbergide spiooniteened tühised, kuid tõelised spioonid tegutsesid edasi ja alles hiljem tuli mõne tippluuraja tegevus avalikuks. McCarthy tõestamatud süüdistused hävitasid autori sõnutsi paljude võimekate poliitikute ja avaliku elu tegelaste karjääri. Ometi on teada, et Ameerika Ühendriikides ei ole ühelgi senaatoril sellist võimu, et ainult temapoolse näpuga näitamise põhjal kedagi süüdi mõistetakse, rääkimata hukkamisest. Ning alusetud süüdistused toovad väga kergesti kaela laimuprotsessi. Fakt, et valitsus tema tegevust piirama hakkas, tõestab pigem, et nõukogude spionaazh toimus niivõrd kõrgel tasandil, et isepäise senaatori tegevust tuli tõkestada, enne kui ta tippspioonide jälile oleks saanud.

Nõustun autoriga, et väikerahvastel nagu meie, peavad olema silmad ja kõrvad kogu aeg lahti, et võtta vastu informatsiooni, mis kunagi võimaldaks teha õigeid valikuid. Kui suurriigid hindavad jõudu, siis meid peab aitama kavalus ja mõistus.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus