Ajaloolisest artiklist (1)
Ajalugu | 06 Apr 2011  | EWR OnlineEWR


Hääl kodumaalt noomib:
Jätke paguluse arhiivid rahule!

Mõni aeg tagasi toimus kodumaa ajaloolaste hulgas aktsioon – katsuda arhiivid ja arhiivimaterjali pagulusest kodumaale saata. Sellele astusid vastu siinsed ajaloolased ja skribendid, muuhulgas Toomas H. Ilves “Teatajas” 1988.

Nüüd võtab probleemi kohta sõna väljaandes “Kleio 2. Teaduslik-populaarne ajaloo almanahh. Tartu 1989” Peep Pillak, kes muuseas kirjutab:

“Arhiivimaterjalide säilitamistingimused tunduvad Välis-Eesti arhiivides olevat küllaltki head. Vähemalt ei ole allakirjutanu kuulnud selle üle kurtmas ei väliseestlasi ega ka neid väheseid kodueestlasi, kellel on õnnestsunud neid arhiive külastada…”

“Eestis nagu terves NSV Liidus allus arhiivisüsteem kuni 1960. a. Siseministee-riumile. Tänapäevani ei ole suudetud yle saada selle perioodi hädadest: mõttetu salastamine ja erifondid, “valitud” kaader, kel pole arhiivindusest aimugi, jäik tsentraalne allumine Moskvas asuvale keskasutusele, eraldatus välismaailmast jne.”

Asjatundmatuse, rumaluse ja hoolimatu suhtumise tõttu eesti kultuurivaramusse on hävinud (või sihilikult hävitatud) hulgaliselt väärtuslikke arhiivmaterjale.”

Välismaalt tuleb Eesti arhiivi eesti keeles saadud kirjale anda venekeelne vastus läbi Moskva. Ka meie arhiivides saksakeelse materjali põhjal koostatud vastus, mis läheb Saksamaale, peab olema venekeelne.”

“Riik, mille territooriumil on tekkinud ja asuvad ajaloo- ja kultuuriväärtused, nende hulgas ka arhiivimaterjalid omab vastavalt seadlusandlusele neile teatavaid õigusi.”

“1939.-41. a. pidid Eestist opteerunud baltisakslased loobuma seni nende eravalduses olnud perekonna- ja suguvõsaarhiividest, kuna neid peeti eesti ajaloo seisukohast väärtuslikuks… Samamoodi ei saa vaadata Eesti ja väliseestlaste vahelisi arhiivisuhteid ainult kahepoolsetena, vaid tuleb arvestada ka väliseestlaste asukohamaade seadustega.

“Võtnud vastu eestlastest pagulasi, on need riigid võimaldanud Eesti kultuurielu edendamist, mis on saanud osaks üldisest riigikultuurielust. Nii moodustavad väliseesti arhiivid ja arhiivimaterjalid väiksema või suurema osa vastavate riikide ajaloo- ja kultuuriväärtustest.”

“Peaks olema ilmselge, et kuni eksisteerib veel eesti pagulaskond ja selle tekkimise põhjused, on mõeldamatu kõikide nende arhiivide toomine Eestisse. Taktitu on isegi sellise küsimuse püstitamine.”

Vaatekoht, millega täiesti saab nõustuda.

 

Viimased kommentaarid

Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
paadipõgenik09 Apr 2011 04:18
1944. aasta hilissuvel alustasid sakslased oma pooldajate evakueerimist Rootsi. Läbirääkimisi Rootsi võimudega põgenike küsimuses pidas Saksa välisministeeriumi ametnik dr. Kleist. Rootsi laevastik sai loa läheneda Saaremaale Karala piirkonnas, kus sakslased avasid 10 - 15 km pikkuse rannalõigu põgenikele. Sakslased andsid endale aru, et kõiki pooldajaid ei suuda nad evakueerida. Rootsi politsei, kes registereeris saabunud põgenikke, hoiab nende isikute andmeid ja tausta siiani saladuses. Ka USA missioon Rootsis abistas põgenikke Baltikumist. Ametlikes dokumentides näidati, et raha eraldati juutide päästmiseks, kuigi juute põgenike hulgas ei olnud. Muidu poleks raha ja muid vahendeid lihtsalt eraldatud. Aastatel 1943 - 44 evakueerisid rootslased sakslaste nõusolekul 6 000 eestirootslast. Rootslaste andmeil jõudis 1944. aasta sügiseks Rootsi umbes 25 000 põgenikku Baltikumist. Neist 23 000 olid pärit Eestist, Lätist 1600, Leedust vaid paarsada ja ilmselt on põgenikud (või siis vähemalt osa neist) kirjas juutidena. Vastasel juhul tulnuks nad ilmselt NL-le välja anda, nagu 1946. aasta veebruari algul 146 Saksa sõjaväes teeninud lätlase - eestlasega juhtus.

Loe kõiki kommentaare (1)

Ajalugu