Ajakirjanik Ilmar Mikiveril ilmus sel kevadel teine luulekogu
Kultuur 27 Jul 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
INGRID PAJU

(Alljärgnev kirjutis ilmus Rootsi Eesti Päevalehes 7. juunil 2007. Kindlasti pakub see huvi ka EE lugejaile, sest Ilmar Mikiveri näol on ju tegemist meie lugupeetud autoriga.)


Ilmar Mikiver „Urb“. Kirjastus Maarjamaa, Tallinn 2007.

Ühel hallil kevadhommikul tõi post midagi väga üllatavat ja ebatavalist. Saadetis osutus Ilmar Mikiveri teiseks luulekoguks nimega „Urb“.

Esimene mõte oli: „Kas tõesti ainult tema teine luulekogu?“ Pika elu jooksul on luuletusi kindlasti olnud paljude kogude jaoks, aga et praegu ilmub alles teine kogu luuletusi, tähendab ju muidugi luuletaja kriitilist meelt. Iga asja lihtsalt ei avaldata.

Ilmar Mikiver on ka teisiti inimesteni-publikuni jõudnud. Ta on aastaid töötanud ajakirjanikuna nii Rootsis kui Ameerika Hääle juures, samuti USA ja Kanada eesti lehtede juures.

Need, kes on olnud (või on) gaidid-skaudid, on laulnud tema matkalaulu „Leebeis tuulis, laulud huulil, päikse tehes laubale pai…“ seal tähele pannes nii mõndagi keeleuuendust. Rääkimata I suurlaagri leinalaulust „Oo Ömmerni pind, me leiname sind…“

Luulekogu „Urb“ on pühendatud „Liisule“ (abikaasale) ja jagatud nelja ossa, esimene „Kreedo“ triolettides, teine „Laulud väiksest Päkast“, kolmas „Laulud Harjumaast“ ja neljas „Täiendavaid notiitse Elu Mõttele“.

Osa „Kreedo“ triolettides on kirjutatud just selles värsivormis, mis on klassikaline prantsuse värsivorm ja nõuab kordamist, nii et esimesed kaks luulerida korduvad luuletuse lõpus ja esimene rida ka kord luuletuse sees. See värsivorm tundub Mikiverile väga sobivat, andes võimaluse mõjuvaks korduseks.

Impsu (mis on Ilmari hüüdnimi) luulet lugedes ootad modernismi ja sürrealismi, aga leiad arusaadava, mõjuva luule, tihti riimitud.

Leiad tagasivaateid elule, mis elatud. Leiad ülistavat luulet lapsepõlvele, Loksale, kodule ja vabale kodumaale, kus luuletajal oli õnn sündida, üles kasvada ja noorpõlveaastad elada. Leiad luuletuse, mis on kirjutatud Berliini müüri langemise puhul (Berliin 7. nov. 1989).

Kõige viimane luuletus kannab pealkirja „Tallinn 21. aug. 1991“. See jutustab „tütretütardele“ ja „pojapoegadele“, kuidas nende vanavanemad ehitasid riiki, mis nüüd on nende vastutuseks. Vabadus.

Tahan esile tuua üht igapäevase elu teemalist luuletust, mis tundub olevat kirjutatud abikaasa Liisule — „Ega sa ei jää kauaks“. Ta on läinud ja jätnud lilled luuletaja (Impsu) kasta, kes seda hoolega püüab teha, ainult et neid lilli on nii palju…

Luuletuse lõpusalmid kõlavad nii:
Aga kui ma suren enne
kui sa kord jõuad tagasi
siis olen sulle tänulik selle eest
et jätsid lilled mulle kasta
need miljonid lilled
millest mul aimugi polnud

Kuidas ma muidu teadnuks
et meilgi on lilled


Oletatavasti hõlmab lillede kastmine rohkemat kui ainult seda.

Mõni sõna ka luulekogu välisest küljest. See on sümpaatselt väike kätte võtta, on kujundatud tunnustatud eesti raamatukunstniku Kersti Tormise poolt. Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas.

Kaanepilt (eesti värvides) kujutab endast pajuurbi ja esimene luuletuskogu räägibki just pajuurbade õitsemisest. Luuletuse nimi on „Süda“, on kirjutatud triolett-värsivormis ja olgu see siin kõrval ära toodud nii luulekogu kui värsivormi tutvustamiseks.



Süda

[i]Kui paju-urb täis õrnu ebemeid
võib süda heita endalt nahkse koore.
Võib kevadtuultes leida uusi teid
Kui paju-urb täis õrnu ebemeid
ja pühitsedes talve matuseid
võib külvata jääkeltsa seemne noore.
Kui paju-urb täis õrnu ebemeid
võib süda heita endalt nahkse koore. [i]

ILMAR MIKIVER
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus