Eesti Elu
Ajad olid sellised (1)
Inimesed 08 Apr 2011 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Paul Uustalu sündis 1924. a septembris Virumaal, Auveres. Kuueteistkümne-aastaselt sai temast sõdur. Erinevaid mundrikuubi kandis ta väikeste vaheaegadega seitse aastat, siis lülitus taas eraellu, uuel tundmatul mandril ja uutes oludes. Praegu elab ta üksi lesestuna Torontos. Tundnud olen ma teda üle poole sajandi ja imestan, et mul pole varem tulnud pähe kirja panna tema lugu. Üritan seda teha nüüd nii konspektiivselt kui võimalik. Kõik alljärgnev on edastatud tema enda sõnadega.

„Veetsin oma lapsepõlve mitmel pool. Millega mu isa tegeles, seda ma õieti ei teagi. Kindlat elukutset tal polnud, tegi juhuslikke töid. Repniku mõisast hakkasin Auveresse kooli käima. Maad oli sinna 5 km, talvel oli lumi rinnuni. Käisin koolis veel Narvas ja Puhkovas, algkooli lõpetasin Uue-Sõtkes. Edasi õppisin Narva tööstuskoolis, kust venelaste tulles hakkas poisse kaduma. Õpetaja jutu järgi viidi nad Venemaale midagi parandama. Ma pole kindel, kuid ei usu, et keegi neist enam tagasi tuli.

Kui nõukogude baaside ajal Vene väed sisse tulid, anti Kaitseliidule korraldus tee ääres valves olla, kuid relvadeta. Mu isa oli kaitseliitlane, läks ka. Tulijate rivisammu – kõht selja vastas – hakkasid poisikesed kohe narrima. Kaks ohvitseri oli meil öömajal, üks rääkis isale, et nad on teel Berliini. Poest ostsid saja grammi kaupa krakuski vorsti, ei uskunud, et korraga rohkem müüakse.

Kui 1941. a suvel sõda puhkes ja mobiliseeritud eesti sõdurid Venemaale viidi, siis enne Sinimägesid, kus rong ülesmäge minnes sõitu aeglustas, hüppas hulk mehi rongilt maha ja kadus Alutaguse metsadesse. Augustis, kui sakslased pidid juba sees olema, polnud me veel neid näinud. Kõndisime sõpradega kolmekesi mööda metsateed ja sattusime kokku sakslaste luuresalgaga. Üks meist oli vanem ja valdas natuke saksa keelt. Luurajad viisid meid saksa üksuse juurde, sõber kutsus nad oma poole ja kostitas neid veega tembitud piiritusega. Eemal võsas olid venelased, nendega läks kohe lahing lahti. Mul oli vana vene vintpüss, sellele tegin ise puust jahipüssi lae, pikk nagu kurekael. Lamasime kiviaia taga, sakslane võttis mu püssi ja lõi vastu maad puruks. Mul kargas hing täis, kuid lahingukaaslane ulatas mulle korraliku saksa püssi – lase, poiss! Läksime sakslastega koos Narva, vallutasime selle ainsa püssipauguta. Jäimegi nende juurde ja põrutasime Leningradi alla välja, mina ikka erariides, koolipoisi püksid jalas. Meie üksus sai hirmsa kärna. Sakslased paigutati teise üksuse juurde, meid saadeti koju. Nüüd said vanemad lõpuks teada, kus ma olin.

Hammas oli verel, tahtsin edasi sõdida. Läksin Tallinna, sain mundri selga ja saadeti Neveli alla. Seal valiti mind välja eriüksuse jaoks ja saadeti uuesti Tallinna, kus muide Estoniasse „Kratti“ vaatama minnes elasin üle ka 1944. a. 9. märtsi pommitamise. Meie sakslasest ülemus, kes truppi organiseeris, oli huvitav mees, ei rääkinud sõnagi poliitikast ega teinud propagandat. Ajas meestega lahedat juttu ja jälgis neid jutu ajal. Otsis mehi, keda saaks vajaduse korral saata vaenlase tagalasse. Leidis neid karistuspataljonist – sinna sattusid vastuhakkajad, kes ei sallinud käsutamist, tahtsid olla iseseisvad mõtlejad. Meie hulgas oli üks elukutseline murdvaras – teretulnud mees, tundis oma ametit ja muukis iga luku lahti. Otsitud ja hinnatud mehed olid head vene keele valdajad. Ülesannet täitma minnes ei antud kaasa ainsatki dokumenti. Kui vaenlase kätte kukkusid, ei saanud keegi su isikut kindlaks teha, kui ise end ära ei andnud.

Tegelikult me suuri vägiteguseid teha ei saanudki, sõda lõppes enne ära. Veetsime suurema osa ajast väljaõppes. Kui vene langevarjureid oli kuskil alla lastud, saadeti meid neid püüdma. Kord tuli täita ebameeldiv ülesanne: minna tabama sõjaväest ära hüpanud meest. Siin näitas leitnant Lembit Susi head otsustusvõimet. Külas olid pulmad, kus desertöör pidi osalema. Susi saatis ühe poisi ette hoiatama, et kadugu ära. Kui kohale jõudsime, oli pulmapidu täies hoos, kuid kargurit polnud kusagil. Meid aga kutsus lahke peremees pulmalauda.

Kui ülemjuhatus oli otsustanud Eesti maha jätta, taipas meie sakslasest ülemus, et sõda on kaotatud ja muretses meile paadi, et Rootsi sõita. Selgus aga, et paat lekkis ja me ei julgenud sellega merele minna. Saime viimasel hetkel Paldiskist laevale ja sõitsime Danzigist Berliini, kus ülemus salapäraselt kadus. Meid paigutati suurde õppelaagrisse, kus osales 2500-3000 meest ja naist. Veetsime seal paar kuud ja õppisime tundma uuemaid relvi, kaasa arvatud inglise plastiklõhkeaine, mis oli nagu kitt: võisid teda igapidi muljuda ja pigistada, ära ainult sütikut sisse pista. Seal treeniti ka teenistuskoeri, treenereiks olid peamiselt noored flaamlannad. Nende barakid oli just meie kõrval. Niipea kui anti õhuhäire, oli mõni tüdruk krapsti! mõne meie poisi juures ja puges sinelihõlma alla tuulevarju, et sigaretti süüdata. Sinna sooja ta harilikult jäigi.

Berliinist saadeti meid Poolasse, kuhu me ei saanud kauaks jääda, sest rinne lähenes. Sealt lahkudes sattusime ühe noore lipniku küüsi, kes füüreri korraldusel organiseeris vastupanu venelastele. See meie hingeeluga kokku ei käinud, talitasime nii nagu nemad Eestis – jätsime maa kaitsmise nende hooleks. Vajusime laiali ja kohtasime üht koljatikasvuga lätlast, kes teadis rääkida, et kusagil jagatakse marketendrit. Kiriku kõrvalhoone uksed olid lahti ja mehed tulid sealt pappkastidega välja. Sees oli ruum maast laeni kaste täis. Lätlane oli juba välja nuhkinud, et need olid ameerika punase risti pakid, mõeldud ameeriklastest sõjavangidele, sakslased aga jagasid neid oma meestele. Zahlmeister, kes oli purjus, lubas nelja mehe peale paki. Pikk lätlane nügis natuke õlaga ja kogu virn vajus Zahlmeistrile selga. Nüüd kahmas iga mees nii palju kui kanda jaksas ja litsusime raudteejaama, et Berliini sõita, kus meil oli tuttavas laagris peavari garanteeritud.

Berliinis otsisime õhtul üles Hillbrichti kohviku ja istusime lauda. Ameerika sigareti lõhn levis kaugele. Peagi lähenes meile suures lennuväesinelis sakslane, ilmselt ohvitser, kummardas viisakalt ja palus luba meie lauda istuda. Palun, olge nii lahke! Mees silmitses korraks meid ja viskas endale ka Cameli näkku. Äkki astusid sisse välisandarmid, sõdurikeeles ketikad, ja asusid dokumente kontrollima. Meil hakkas hirm, oli liialt ameerika kraami kaasas. Sakslane aga tõusis viisakalt püsti ja küsis ketikate peamehelt, kapteni auastmes, kas ta tohib mantli seljast võtta. Lubati. Niipea kui ta mantlihõlmad paotas, ilmus kaelas rippuv rüütlirist nähtavale. Sel oli maagiline mõju. Ketikad kangestusid, lõid kulpi ja kadusid. Ristiomanik ei lausunud sõnagi, istus uuesti maha ja muigas omaette.

Meie uus ülemus leitnant Silvester organiseeris meile komandeeringu Austriasse ja läks ise ees minema. Meie läksime rongiga järele, kuid teel sattusime kokku oma üksusest lahku läinud eesti poistega ja kutsusime need oma kampa. Üksus sai aga Silvestri jaoks liiga suur ja meid tõsteti Austria piiril rongilt maha. Ülemuseks sai meile noor Eesti Sõjakooli lõpetanud leitnant, kes hiljem elas Torontos. Sellega tuli mul pahandus. Ta võttis meid lahkelt vastu ja organiseeris kohalikus Gasthausis väikese olemise. Seal hakkas ta mind pinnima, ikka et kus me olime ja mis me tegime. Mõistsin teda hästi – leitnant teadis, et oleme mingi eriüksus, kuid soovis lähemat selgust saada, mis meestega tal tegemist. Meid oli aga treenitud mitte liialt lobisema. Mul läks lõpuks hing täis ja vastasin talle ilusas sõdurikeeles: „Ära päri nagu Karja-Mari.“ Nii poleks tohtinud ohvitseriga rääkida ja leitnandi hari läks turri. Kadusime sõbraga linna peale, lärmasime ülevas meeleolus ja paugutasime püstoleid. Kukkusime ketikate küüsi, kuid baltisakslasest kaaslane rääkis meid vabaks. Kõmu oli aga meie leitnandi kõrvu läinud ja hommikul käsutati mind tema ette, kus ta pikema jututa nõudis, et oma püstoli temale loovutaksin. Olin ka veel eelmise õhtu kogemusist vimmas ja vastasin „Sinult ma seda püstolit pole saanud ja sina ei saa seda ka minult.“ Jälle lubamatu ülbus minu poolt ja leitnandi silmad lõid välku, kuid teadmatus meie eristaatuse suhtes hoidis teda vaos. Jäime teineteist põrnitsema, kuni Silvester minu koos mõne teisega enda juurde Austriasse sokutas, kus nädalapäevad suusatasime, muud tegevust ei olnud.

Austria oli venelastele liiga kardetavalt lähedal, hakkasime üle Praha Taani sõitma. Prahas leidsime paiga, kus maksti idarinde meestele saamata palka. Läksime kohe ja teatasime, et pole 1942. aastast saadik palka saanud. Raamatupidamine oli sakslastel juba nii sassis, et keegi ei kontrollinud, palk maksti pikemata välja ja küsiti vastutulelikult, kas soovime seda Saksa markades või Taani kroonides. Loomulikult eelistasime viimast ja olime Taani jõudes „laiad lehed“.

Ka Taanist üritasime Rootsi põgeneda. Mõned poisid riskisid ja müüsid taanlastele relvi, raha meil paadi muretsemiseks piisavalt ei olnud. Saimegi paadi, kuid meie õnnetuseks (või siiski õnneks?) otsustasid paar poissi meid alt tõmmata ja panid kahekesi paadiga minema. Kadusid kui tina tuhka ja neist pole hiljem midagi kuulda olnud. Kahtlen, kas nad Rootsi jõudsid.

Järgnes kapitulatsioon ja vangilaager – vabandust! inglise abiteenistus Belgias, kuhu meid pettusega toimetati. Vabanedes töötasin raasuke aega Saksamaal elektrikuna, siis läksin Ameerika vahikompaniisse, kuni lääneriigid hakkasid immigrante värbama. Kanada komisjonis varastati mu paberid ja minu nime all sõitis siia mandrile keegi teine, kel muidu oleks välja pääsemisega raskusi olnud. Põrutasin 1948. a sügisel Austraaliasse, kust 1963. aastal siia ümber asusin.“

Viimane jutt on mulle juba hästi tuttav. Tean, et Paul tõi Kirikute Liidu vahendusel ema Eestist enda juurde Austraaliasse. Nüüd on nii ema kui abikaasa lahkunud. Ma ei saa jätta küsimata, mis teda ajendas sõtta minema. Vastus on lühike ja lihtne:

„Ajad olid sellised. Tundsin, et kõigepealt tuleb venelased Eestist välja peksta. Kaugemale sel hetkel ei mõtelnud.“
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus