Ühendamise Nõukogu
DEKLARATSIOON
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) ja Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku (E.E.L.K.) Ühendamise Nõukogu (ÜN) oma töökoosolekul 9. märtsil 1994. a. Jõhvis ja 10.märtsil 1994. a. Tallinnas jõudis üksmeelele järgmistes küsimustes:
Ühendamise Nõukogu
1. kinnitab taas, et EELK ja E.E.L.K. on ajalooliselt ja õpetuslikult üks kirik. EELK üks osa oli poliitilistel põhjustel sunnitud siirduma pagulusse. Kahe iseseisvate struktuuridega piiskopkonna teke ei olnud seega tingitud õpetuslikest teguritest ega kirikuõiguslikest erinevustest.
2. palub EELK ja E.E.L.K. Kirikukogudel võtta seisukoht käesolevas deklaratsioonis sisalduvate sätete suhtes. ÜN deklareerib, et mõlema kirikukogu poolt positiivse otsuse langetamine taastab EELK ja E.E.L.K. nähtava ühtsuse.
3. mõistab nähtava ühtsuse taastamist olemuslikult ühe kiriku, kuid iseseisvalt tegutsenud piiskopkondade lähenemisena ja erinevuste kõrvaldamisena.
4. on veendunud, et EELK ja E.E.L.K. vastavad nii vanakiriklikes usutunnistustes kui ka Augsburgi muutmata Usutunnistuses esitatud kiriku tunnustele ning mõlemas piiskopkonnas kuulutatakse evangeeliumi üksmeeles ja õige arusaamisega ning sakramente pühitsetakse Jumala sõna kohaselt. Meie vahel on alati olnud kantsli- ja altariosadus. EELK ja E.E.L.K. kogudustes korrakohaselt toimunud ristimine ning seatud ja jagatud armulaud on mõlemapoolse kehtivuse ja tähendusega.
5. on arvamusel, et pärast 1944. aastat EELK-s ja E.E.L.K.-s toimunud õpetajate ordinatsioonid ja piiskoppide introduktsioonid on kehtivad ning neid tunnustatakse mõlemas piiskopkonnas. Ordineeritud ametikandjatel on võrdsed õigused kandideerimisel valitavatesse kiriklikesse ametitesse.
6. leiab, et EELK ja E.E.L.K. erinevad nimekujud on tingitud vaid ajaloolisest ja keelelisest arengust. Erineva nimekuju kasutamine erinevates piiskopkondades ei ole takistuseks ühtsusele. Rahvusvahelises suhtlemises kasutatav nimi on Estonian Evangelical Lutheran Church (inglise keeles) ja Estnische Evangelisch-Lutherische Kirche (saksa keeles).
8. väljendab seisukohta, et pärast nähtava ühtsuse taastamist on kiriku kõrgeimaks vaimulikuks juhiks peapiiskop, asukohaga Tallinnas.
9. leiab, et EELK Põhikirja ja E.E.L.K. Põhimääruste ühtlustamine on aeganõudev protsess, mis ei tohi saada takistuseks kiriku ühtsusele. Samas on Põhikirja ja Põhimääruste peamistes sätetes määratletu piisav kõnelemaks olemasolevast ühtsusest. ÜN teeb ettepaneku koopteerida EELK Juriidilisse komisjoni E.E.L.K. esindajad ja teha komisjonile ülesandeks töötada välja ühine Põhikiri.
10. on seisukohal, et kuni ühtse Põhikirja vastuvõtmiseni säilub EELK ja E.E.L.K. majanduslik iseseisvus. ÜN palub EELK ja E.E.L.K. Majandusnõukogudel töötada välja ettepanekud ühiste projektide teostamiseks, vastastikuse abistamise koordineerimiseks ja majanduslikuks koostööks.
11. teeb ettepaneku, et EELK ja E.E.L.K. Konsistooriumide poolt määratud nõukogud töötaksid välja ühised seisukohad välissuhete koordineerimiseks ja rahvusvahelistes kiriklikes organisatsioonides osalemiseks.
12. peab vajalikuks EELK ja E.E.L.K. osalemist oikumeenilises suhtlemises ning teeb ettepaneku vaadata läbi need teoloogilised dokumendid ja lepped, milledega mõlemad kiriku osad on ühinenud pärast 1944. aastat või soovivad ühineda tulevikus.
13. nendib rõõmuga, et EELK ja E.E.L.K. kasutavad ühist piiblitõlget, ühist Kiriku Laulu- ja Palveraamatut ning ühist Agendat. ÜN on seisukohal, et peetakse vajalikuks Agendas ettenähtud jumalateenistuse korrast kinnipidamist. Erinevad liturgilised tavad EELK-s ja E.E.L.K.-s ei ole takistuseks kiriku ühtsusele.
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Ühendamise Nõukogu näeb, et kiriku ühtsusele jõudmine on reaalne ja lähedane ning kutsub kirikurahvast üles palvetama Eesti kiriku nähtava ühtsuse eest.
11. märtsil 1994. a.
EESSÕNA
Eesti lähiajalugu on peale Teist maailmasõda olnud suuresti seotud oma rahvuse, kultuuri ja tõekspidamiste hoidmise ja talletamisega. Nõukogude okupatsioon tekitas olukorra, kus omariikluse järjepidevus säilis üksnes paguluses. 1944. aasta põgenikelaine tulemusena tekkinud eesti kogukondades maailma erinevais paigus alustati tööd koguduste loomiseks.
12. mail 1943. aastal peetud 10. kirikukogu andis piiskopile loa „sõjaolukorra kestvuseks… kutsuda ametisse üldkiriklike organite koosseise või nende üksikuid liikmeid.“ Selle volituse alusel toimis peale Eestist lahkumist piiskop Johan Kõpp. See kirikukogu otsus andis Eesti Kirikule vabas maailmas võimaluse olla rahvusvaheliselt aktiivne ning tunnustatud, teadvustades rahva ja kiriku rasket olukorda okupatsioonivõimude all. Hilisem peapiiskop Konrad Veem kirjutab: „Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirik on väliselt õige raskes olukorras. Kiriku tüvi, mis asub kodumaal, on Jumala vaenlaste poolt aheldatud. Kiriku kaks haru, üks sunniviisilises eralduses, teine vabatahtlikus paguluses, on väliselt kodukirikust lahutatud.“ („Elu juhtnöör“, Stockholm 1955). Kirik jätkas oma teenimistööd nii okupeeritud Eestis kui vabas maailmas, julgustades ja trööstides, kannatades ja lootes koos kogu rahvaga. Nii paguluses kui ka kodumaal hoiti alles kiriklik järjepidevus, ning kanti südames riikliku iseseisvuse aadet. Vaatamata sellele, et nii kirikust kui rahvast jooksis läbi okupatsiooni eraldav joon, teeniti ühte rahvast ja Jumalat. Kodu-Eesti ja Välis-Eesti koostöö tulemusena ilmus 1991. aastal Kiriku Laulu- ja Palveraamat.
Taasiseseisvumine avas uued võimalused dialoogiks ühe kiriku üle. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku ühendamise nõukogu väljendas 30. aprillil 1993 Stockholmis seisukoha, et me oleme olnud üks kirik, mis lahutati vägivaldselt nõukogude okupatsiooni ja annektsiooni läbi; meie kirikute eesmärk, ülesanne ja õpetuse alused on ühtsed; kirikute organisatsiooniline ühinemine kinnitab meie ühist usku ja on vajalik meie rahvusesse rebitud haava parandamiseks ning on osa rahva tervendamisel; tunnistab erinevates Eesti kiriku asukohtades väljakujunenud tavasid ja Kodu-Eestis ning Välis-Eestis asuva kiriku majanduslikku iseseisvust ja tõdeb, et alustatud töö ühise kiriku ülesehituse kindlaksmääramiseks ja alusdokumentide koostamiseks jätkub. Komisjoni kuulusid: peapiiskop Udo Petersoo, piiskop Einar Soone, peapiiskop emeeritus Konrad Veem, assessor abipresident Rein Puusepp, assessor praost Toomas Vaga, assessor Tõnu Orav, assessor Vello Mänd, assessor praost Villu Jürjo, assessor Jaan Kiivit, proua Marje Põder, härra Vootele Hansen.
Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku nähtavat ühtsust kinnitav leping
„Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma, et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud.“
Jh17:20-21
Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik on Vaba Rahvakirik kodumaal ja asundustes.“
I Kirikukongress, 31.05.-01.06.1917
Kristus ei ole kirikukorralduseks mingeid selgeid ja otseseid eeskirju andnud, jättes niimoodi oma järgikäijatele kirikukorralduste asjus täielikult vabaduse.“
Johann Kõpp, I Kirikukongress, 31.05-01.06.1917
Lähtudes eelnevast, lepivad Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik (E.E.L.K.) ja Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) kokku:
1. E.E.L.K. ja EELK taastavad oma ühtsuse. Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik jätkab oma tegevust Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Välis-Eesti piiskopkonnana.
2. EELK Välis-Eesti piiskopkonnal on oma konsistoorium.
3. EELK Välis-Eesti piiskopkond jätkab tegevust Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Põhimääruste alusel.
4. EELK Välis-Eesti piiskopkonna ülemkarjane on EELK peapiiskop. Senine E.E.L.K. peapiiskop asub EELK Välis-Eesti piiskopkonda juhtima piiskopi ülesannetes.
5. E.E.L.K. koguduste vallas- ja kinnisvarad jäävad EELK Välis-Eesti koguduste vallas- ja kinnisvaraks ning jäävad EELK Välis-Eesti piiskopkonna haldusalasse.
6. EELK Välis-Eesti piiskopkond on kohustatud esitama oma tegevust kajastavad aastaaruanded EELK peapiiskopile.
7. Ühistegevust korraldatakse vastavalt omavaheliste kokkulepete alusel muusika, hariduse, kultuuri, meedia, diakoonia, laste- ja noortetöö ning vaimulike osas.
8. EELK Välis-Eesti piiskopkonna kogudustel on õigus kuuluda asukohamaa luterlikesse sinoditesse.
9. EELK Välis-Eesti piiskopkond valib ise järgmise piiskopi.
Kirikuelu ühtlustamine toimub jätkuva protsessina, täiendades vajadusel kehtivaid õigusakte.
Tallinnas 13. novembril 2010
Andres Põder Andres Taul
EELK peapiiskop E.E.L.K. peapiiskop
Tunnistajad
Tallinnas 13. novembril 2010
Torontos 28. novembril 2010
VABARIIGI PRESIDENT EELK JA E.E.L.K. NÄHTAVAT ÜHTSUST KINNITAVA LEPINGU SÕLMIMISEL TALLINNA PIISKOPLIKUS TOOMKIRIKUS.
13. november 2010
Meie rahva ja riigi ning luterliku kiriku saatus on üksteisega läbi aja tihedalt seotud. Kirik oli osa meie kultuurilisest ärkamisest, ta on pakkunud kodutunnet ning olnud teenäitajaks. Meenutan, et veel enne Eesti riigi loomist sai maakirikust iseseisev rahvakirik, andes tuge oma riigi rajamisele.
Kirik on kasvanud ja kannatanud koos Eestiga. Okupatsioon lahutas sunniviisil nii rahva kui kiriku. Kõige raskemal ajal jätkas eestikeelne kirik tööd parema ühiskonna ning kaasinimeste heaks mõlemal pool raudset eesriiet.
Eestis hoidis kirik ennast alal vaatamata vaenavale okupatsioonile. Andis pikas öös lootust ja lohutust ning seisis vaimse surutise vastu. Väljaspool Eestit pakkus kirik tuge neile, kes olid sunnitud oma kodumaalt lahkuma, alustama uut elu võõrastes tingimustes. Kirik aitas hoida Eesti vaimu ja Eesti traditsioone.
Täna sõlmitud nähtava ühtsuse leping lõpetab meie luterlikule kirikule võõraste võimude poolt peale sunnitud kaheks jagamise ja taastab ühise koguduse. Eesti riik on alati ning põhimõtteliselt toetanud okupatsiooni tulemusel lahutatud ühingute ja seltside ühendamist. Ainult nii saame kokku tuua ja liita seda, mida kurjus läbi oma kommunistidest käsilaste lahutas.
Udo Petersoo
Kuno Pajula
Andres Põder
Andres Taul