Arved Viirlaid: Ajal on mitu nägu. Jutte ja lugusid. „Ilmamaa“ 2005. 464 lk.

Need kirjandushuvilised, kes Arved Viirlaiu loomingut on algusest peale jälginud, tunnevad temas kahepalgelist kirjanikku: üks on lahinguis karastatud karm sõdur ja tuline isamaalane, teine tundehell ja õrnahingeline lüürik. Kõrvutagem vaid kaht tema esimest luulekogu „Hulkuri evangeelium“ (1948) ja „Üks suveõhtune naeratus“ (1949) ning küsigem: on need ikka sama autori sulest? Käesolevas teoses kohtame mõlemat Viirlaidu ja ühtlasi õpime tundma kolmandat, kes eelmisel kahel silma peal hoiab ja mõlemaid teatud määral vaos peab, laskmata emotsioonidel võimust võtta. Rahulik, kiretu selgepilguline analüütik ja kaasakiskuv jutustaja ühes isikus.

Hundikuru on talutarest võrsunud kirjaniku töökabinet ja küllap selles on ka tükike tema noorusmaad. Ümbritseva looduse rahu soodustab loomingut. Vanaaegne pommidega seinakell (kas tegelik või kujutletav, polegi vist tähtis) mõõdab aega ja ühe pommi küljes ripub vana roostes võti, millega raamatu lehekülgedel keeratakse lahti lugematuid uksi, millede tagant avastame möödunud aegu, väga mitmenäolisi. Neist mõtlemine kutsub tsiteerima Alliksaart: „Ei ole paremaid, halvemaid aegu. / On ainult hetk, milles viibime praegu. / Mis kord on alanud, lõppu sel pole. / Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole."

Jutte ja lugusid (lugeja lahke loaga jätan nad liigitamata) on raamatus kuus. Viis on pikemad, lõpus üks lühimõlgutus nagu rahustav lisapala pärast meelikütnud kontserti. Kaks neist käsitavad konkreetsete ja avalikkusele suuremal või vähemal määral tuntud inimeste elukäiku, mis on olnud huvipakkuv ning kes selle vältel on jõudnud meie rahva näkku jätta märgatava jälje. „Mees, kes raius kuldseid laaste“ on varem ilmunud Meie Elu veergudel järjejutuna, milles kirjeldatakse kunagise meistersportlase ja hilisema suurettevõtja, torontolastele hästi tuntud Nikolai Küttise elulugu. „Sillaehitaja“ Leo Svarcs ehitas silda sinna, kus jõge ega mingit muud veekogu polnud, isegi õiget riigipiiri mitte. Silda ehitati kahe sõbraliku naaberriigi vahele, mida lahutas teineteisest vaid keelebarjäär. Eesti vanematest sündinud, kuid Lätis üles kasvanud ja mõlemas keeles koolitatud, sai temast viljakas tõlkija ja hindamatu kultuurivahendaja. Tuleb rõhutada, et autori eesmärk on siiski vaadelda Leo Svarcsi eeskätt kui inimest, jättes tema kultuurilise tegevuse vaid taustafooniks.

Autori enda tagasihoidlikku väidet, et ta oma seekordses teoses õieti kirjanikuna ei esinegi, andes vaid edasi pildikesi, mille tegelik elu on joonistanud, ei saa siiski liiga tõsiselt võtta. Kahe eelmainitud loo puhul võiks sellega ehk leppida, kuid esimeses jutus „Kai, Paadu ja poisid“ on selgelt tunda kirjandusliku kompositsiooni traagelniite, osavalt kujundatud intriigi ja dramaatilist pinget, mis kasvab kulminatsioonini verdtarretavais lõpuridades. Autor tunnistab, et on siin kasutanud oma fantaasiat, sidudes kaks tõsielulist seika üheks tervikuks. Õnnestunud süntees.

Sügavaima mulje jätab nimijutustus „Ajal on mitu nägu“, kus kahe noorpõlve sõbra ja Eesti Vabadussõjas võidelnud mehe teed kulgevad erinevaid radu, kuni sõjaaja sündmused nad paljudeks pikkadeks aastateks lahutavad: üks pageb endise Soome armees võidelnud sõdurina läänemaailma, jõudes Lõuna-Aafrikasse ja hiljem Kanadasse; teisest, jäädes oma veendunud kommunistist naisega kodumaale, saab valla täitevkomitee esimees. Nende taaskohtumine toimub iseseisvunud Eestis, mida läände põgenenud sõber külastab. Loost, milles ajasündmuste käiku vaadeldakse läbi kodumaale jäänud sõbra silmade, õhkub sügavat inimlikku mõistmist.

Südamlikuks maiuspalaks teiste ja tõsisemate vahel on „Kiisu-Liisu nurrukott“, kus peategelaseks on Hundikuru hiirekütt, kes ühel äikeselisel õhtul otsustab metskassi seisusest loobuda ja autori pere armulikult adopteerib, nagu kiisurahval tavaks ja kombeks. Põlise talupoisi loomaarmastus lööb autoris võimsalt välja.

Lõpulugu „Õunapuu peab õitsema“ on nostalgiline pildike külamiljööst. Õunapuuks on naabritalu peretütar, kes kõigi raskuste kiuste peab õitsele puhkema, sest õitsmata ei kanna ükski puu vilja...

Seinakell tiksub oma tiksumist ja loeb halastamatu järjekindluse ning tuima erapooletusega meie kõigi tunde, minuteid ja sekundeid, ei anna armu autorile ega lugejale. Kuid kellapommi otsas rippuv roostes võti avab kõik uksed ja nendest sisse piiludes avanevad mineviku võlupildid. Kõik on säilinud — kaunis ja kole. Ning palju sõltub vaatajast. Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu.

Märkmed: