Toimetas: Triinu Laan
Maaleht
Materiaalses puuduses elas võrreldes kriisieelse tasemega pea kümme protsenti rohkem inimesi
Foto: Ester Vaitmaa

Statistikaameti andmetel elas 2012. aastal suhtelises vaesuses 18,7 protsenti Eesti elanikkonnast ehk 247 700 inimest ja absoluutses vaesuses 7,3 protsenti elanikkonnast ehk 97 500 inimest. Palgatöölistest elas suhtelises vaesuses kuus protsenti.

2012. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 329 eurot (2011. aastal 299 eurot) ja absoluutses vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 196 eurot (2011. aastal 186 eurot). Võrreldes 2011. aastaga elanike sissetulekud suurenesid, ent suurenes ka sissetulekute ebavõrdsus. 2012. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 5,5 korda, kirjutab analüütik Tiiu-Liisa Laes Statistikablogis.

Vaesusest on rohkem ohustatud mittetöötavad või madala sissetulekuga inimesed. 2012. aastal elas iga teine töötu suhtelises vaesuses ja iga kolmas töötu absoluutses vaesuses. Vaatamata sellele, et püsiv töökoht vähendab vaesusesse langemise ohtu kõige enam, tuleb vaesust kogeda ka paljudel palgatöötajatel. Eestis oli 2012. aastal 6% palgatöötajaid, kes elasid suhtelises vaesuses hoolimata sellest, et neil oli püsiv töökoht, 1% isegi absoluutses vaesuses.

Viis sissetulekurühma

2012. aastal oli Eesti elaniku keskmine ekvivalentnetosissetulek (leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga) 654 eurot kuus ehk 60 eurot rohkem kui aasta varem. Leibkonnaliikme netosissetulek kuus oli 457 eurot. Linnaelaniku keskmine ekvivalentnetosissetulek kuus oli 668 eurot ja maaelanikul 622 eurot, vahe on 46 eurot. Sissetulekud linnas ja maal on viimastel aastatel ühtlustunud, neli aastat varem oli erinevus koguni 89 eurot.

Piirkonniti oli rikkamate inimeste kontsentratsioon kõrgem Põhja-Eestis, kus 53% elanikest kuulus kõrgema sissetulekuga elanikkonna hulka. Kirde-Eestis kuulus aga 56% elanikest madalama sissetulekuga elanikkonna hulka. Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis oli võrdlemisi ühtlane sissetulekujaotus.

Mehi on suhtelises vaesuses vähem, kuid nende vaesus on sügavam

2012. aastal oli meeste suhtelise vaesuse määr 17,2% ja naiste 19,9%, absoluutse vaesuse määr vastavalt 7,9% ja 6,9%. Seega on suhtelises vaesuses rohkem naisi, absoluutses vaesuses rohkem aga mehi, mis näitab, et meeste vaesus on sügavam. Ka suhtelise vaesuse süvik, mis on suhtelises vaesuses olevate isikute mediaansissetuleku kaugus vaesuse piirist protsentides, on meeste puhul 27,4%, naiste puhul aga 16,9%. Põhjuseks on meeste suurem töötuse määr.

Eesti rahvusest elanike sissetulekud on suuremad kui mitte-eestlastel ning ka eestlaste suhtelise vaesuse määr oli 2012. aastal kuus protsendipunkti madalam ja absoluutse vaesuse määr kaks protsendipunkti madalam. Põhjuseks on mitte-eestlaste halvemast keeleoskusest tingitud vähemtasuvad töökohad ning kõrgem töötus.

Suuremas vaesuses on üksikvanemad ja üksi elavad inimesed

Olulist rolli vaesusesse sattumisel mängib leibkonna koosseis. Mida rohkem on leibkonnas sissetulekutoojaid ja mida vähem on ülalpeetavaid, seda kergem on leibkonnal majanduslikult hakkama saada. Peale selle on suuremas leibkonnas võimalik teatud kulutustelt kokku hoida. Nii on näiteks kahel töötaval või vanaduspensioni saaval inimesel kasulikum elada ühise leibkonnana, kui mõlemal eraldi, sest paljud väljaminekud ei sõltu leibkonnaliikmete arvust, vaid tehakse kogu leibkonna peale. Seega on üksi elavate või üksi lapsi kasvatavate inimeste vaesuse määr võrreldes teistega kõrgem – üksiku vanemaealisega üheliikmelistest leibkondadest elas suhtelises vaesuses 48%, samas ei olnud nende vaesus nii sügav, et ulatuks absoluutse vaesuseni. Hullem on aga olukord üksikvanemaga leibkondade puhul, kellest elas suhtelises vaesuses 41% ja absoluutses vaesuses koguni 23%. Vaesusriski suurendab ka rohkem kui kahe lapse olemasolu peres. Kui ühe või kahe lapsega paaridest oli suhteliselt vaeseid 13% ja absoluutselt vaeseid 6%, siis kolme või enama lapsega peredest vastavalt 19% ja 10%.

Lastega leibkondadest elab ka vanemate väga kõrge tööintensiivsuse korral kahe protsendipunkti võrra rohkem suhtelises vaesuses kui kõrgeima tööintensiivsusega lasteta leibkondadest. Nendest lastega leibkondadest, kus keegi tööl ei käinud või töötati väga madala töökoormusega, elas suhtelises vaesuses 84% ja absoluutses vaesuses 66%. Eesti rikkaimateks leibkondadeks on need lasteta leibkonnad, kus kõik tööealised liikmed töötavad täiskoormusega või peaaegu täiskoormusega. Sellistest leibkondadest elas 2012. aastal suhtelises vaesuses vaid 4%.

Kokkuvõtlikult võib tõdeda, et 2012. aasta oli sissetulekute tõusu aasta, mis tõi kaasa sissetulekute ebavõrdsuse suurenemise ja ka suhtelise vaesuse määra kasvu. Absoluutne ehk äärmuslik vaesus aga võrreldes eelneva aastaga pisut vähenes.

Märkmed: