Kui Jaan Kittask (31) ja tema väljavalitu Erin Janson Cooke (28) kohtusid 2,5 aastat tagasi ühise sõbra pool, ei oleks nad julgenud arvata, et võtavad kunagi eluaegse truudusevande sealtsamast vaid mõne sammu kaugusel. Jaan elas juba fotol näha olevas väikses majas Toronto südalinna Corktowni piirkonnas. Kõrvalmajas elab nende ühine sõbranna Amy, kelle pool kohtutigi.
Torontolase Jaani vanemad on Madli ja Avo Kittask ning vanaema Vaike Kittask võttis ka pidupäevast osa. Erin on pärit Montreali külje all asuvast Hudson Quebecist ("Jack Laytoni kodulinn!" lisab Jaan) ning sealt olid kohale tulnud pruudi vanemad Sally ja Graham Cooke. Erini emapoolsed vanavanemad ja teisigi sugulasi saabus ka Michiganist.
Küsisin, kas oma ühiskodu lävel abiellumine oli nende enda välja mõeldud, sest kahtlustasin siiralt, et see on kuskilt filmist näpatud idee. Ma ei olnud siis veel kursis, kuivõrd loominguliste inimestega on tegu: Jaan on oma graafilise disaini stuudio peremees (Jaan Kittask Design), muusik ja muidu karismaatiline ning terava stiilitajuga noormees. Erin õpetab hetkel 1. ja 2. klassi lapsi prantsuse keelekümblus (
immersion) koolis, kuid möödunud aastal võttis õpetajaametist vaba aasta ja töötas mittetulundusühingu "Free the Children" heaks.
Jaan põhjendab kohavalikut: "Esiteks, me armastame piirkonda, kus elame; et oleme kesklinnas ja ometi valitseb siin nii mõnus, õdus, väikese naabruskonna tunne. Oleme uhked, et meile kuulub tükike Toronto ajalugu – maja ehitati a. 1860 Iirimaalt saabunud Gooderham and Worts viinavabriku töötajate tarvis. (Corktowni nimi tuleneb Iiri piirkonnast County Cork – RK) Meie maja on vanem kui tänav ise! Kuna pulmapeopaigaks olime valinud restorani Distillery District'is, mis on 10 minuti jalutuskäigu kaugusel meie majast, kus Erin soovis pruutneitsidega end valmis sättida, tekkiski selline idee..."
Korralike kodanikena käisid nad raekojas uurimas, mida tuleb teha, et tänav sündmuse ajaks liiklusele ametlikult sulgeda. Esmalt tuli kõiki naabreid plaanidest teavitada, mis ei tundunud võimatu (tänavas on "kõigest" 30 maja...). Siis ilmnes, et bürokraatiat on kuhjaga, alates lubadest ja lõpetades politseinikega. Kuna plaanis polnud tänavafestivali, vaid kõigest väike laulatus, otsustati gerilja- ehk sissistiilis läbimurde kasuks: kõik naabrid kutsuti abielutseremooniale, kellest paljud ka tulid, rakendades ühtlasi suuremat sorti naabrivalvet. Väikesel ühesuunalisel tänaval autode suunamine kõrvaltänavasse ei osutunud probleemiks, tänu sõbralikele Bright’i tänava kaaselanikele. Peigmees arvab, et küllap piiskop Taul kujutas ette, et paneb noored paari majaesisel aiamurul, aga mida pole, seda pole. Majaõnn, õnnistatud lävepakuga, on aga kindalt mitmekordistunud. Peigmehe isa, bariton Avo Kittask laulis oma värske minia ühest lemmikmuusikalist "South Pacific" laulu "Some Enchanted Evening" ja Erik Laar esitas E.E. Cummings'i luulet "I Carry Your Heart With Me".
Järgnes rongkäik! 118 külalist lookles kitsaid väiketänavaid pidi peopaika. Linnalegend juba rääkis, et marsiti akordionimängu saatel, kuid siiski mitte. Pill tuli hiljem mängu. Koosviibimiseks valiti muinsuskaitse all oleva Distillery hoonetes paiknev restoran Archeo, mille vanaaegne talupoegne interjöör ja meeleolu (iidsed puidust talad ja vana metall) meenutasid Jaanile vana Eesti talumaja tunnet.
Enne õhtueinelauda istumist paluti rahvas viinavabriku suurele avalikule platsile. (Vanade tehasehoonetega palistatud munakivitänavatel on siingi Tallinna vanalinna tunne...). Seal võttis peiu isa rinnale akordioni ning Kungla tantsijad Andres Kolga ja Viive Kittask, peiu õde, asusid pulmalistele perekonnavalssi õpetama. Jaan kirjeldab: "Kui komistamisest oli saanud küll, hüüates keegi naljatades: "Estonians only!"". Seepeale said
circa 40 tantsusõelale jäänud eestlast tiireldes hiilata.
Õhtujuhi/pulmaisa ametit pidas rahvast naljaga kostitanud Peter Birkenbaum ja peigmehe akadeemiline korporatsioon Fraternitas Estica kinkis Erinile kui uuele pereliikmele värvilindid koos lilledega. Erin on McGilli ja Yale'i Ülikoolide vilistlane, Jaanil on kujutava kunsti kraad Ryersoni Ülikoolist.
Siinjuures tasuks lennata korra pulmaloo algusesse: disainer Jaan nautis mõistagi ise pulmakutse loomisprotsessi. Ruudukujulised kutsed pisteti 7-tolliste (muusika)plaatide ümbristesse. Mäletate neid? Fuksiaroosa ja särtsakas-sügava taevasinised värvid kutsetel peegeldusid magustoidu suhkruglasuuril ja isegi maja ukse (kui "altaritaguse") värskes värvis. Pulma „logoks“ olid pruutpaari näosiluetid, samasugused märgid olid tehtud ka kõigile rinnaskandmiseks. Siin on kahtlemata mängus käbid ja kännud: olid ju Jaani emapoolsed vanavanemad hinnatud kunstnikud Helmi ja Aksel Tamme. Kahjuks ei jõudnud Jaan oma vanaisa kohata, kuid väidab, et koduseinu kaunistavad vanaisa maalid inspireerivad teda iga päev.
Palju jätkuvat heade ideede ja soojuse genereerimist perele ühiskatuse all!
(Lugu ilmus 17. veebruari Eesti Elu paberväljaandes.)
Kui olete hiljuti (circa viimase aasta jooksul) abiellunud või saanud lapse ja soovite seda rõõmu laiali pillutud kaasmaalastega jagada, andke teada oma soovist rubriigi koostajale Riinale aadressil kes paneb kokku teie loo.
