Eesti Vabariik on saanud aasta võrra vanemaks. Nagu juba traditsiooniks on saanud, annab president aumärke ja korraldab vastuvõtu, peetakse kaitseväe paraad ja aastapäevakontsert. Lisaks veel palju erinevaid ettevõtmisi nii pealinnas kui ka provintsis.

Juba on peale kasvanud põlvkond, kellele nõukogude okupatsiooni aastakümned on tundmatud. Enamikule on see aga niisugune minevik, mida ei tahaks mingil juhul tagasi.

Muidugi on ka neid, kes Vene ajal üsna head elu elasid. Enamasti elavad nad nüüd veel paremini. Nad on hakkajad inimesed, kes igal ajal toime tulevad, meeldigu see teistele või mitte. Kahjuks on ka nõukogude aja taganutjaid. Need on põhiliselt vaesemad ja harimatud inimesed, kes takkajärele orjaleiba koogitükina ette kujutavad.

Imeilus sinimustvalge

Leidsin ühe ajaleheartikli, kus kutsuti üles vabariigi aastapäeval sinimustvalget lippu heiskama. Miks niisugust loomulikku asja peab inimestele meelde tuletama?

Nõukogude ajal oli riigilipu heiskamine punastel pidupäevadel sunduslik. Ametnikud panid kirja, kellel punalippu üleval ei olnud ja määrasid trahvi. Sama hakkasid nad tegema ka vabas Eestis – kellel sinimustvalget õigel ajal üles polnud pandud, neid ähvardati karistada.

Meelde tuleb mõne aasta tagune vastupidine lugu, kus Kalevi kommivabrik otsustas iga päev sinimustvalge lipu oma katusele lehvima panna. Kuna sellist asja seaduses ette nähtud ei olnud, tõi see vabrikule politsei kaela. Alles kära ajakirjanduses pani ametnikud mõtlema, et midagi on valesti tehtud.

Kuidas niisugused asjad lipu autoriteedile mõjusid, seda pole raske ette kujutada. Vana tõde on, et heale asjale mõjub kõige halvemini sunduslikuks tegemine. Lipu heiskamise päevi oli pealegi üsna palju ja nende tähendus ei jõudnud kõigile teadvusesse.

Alles käesoleva aasta 1. jaanuarist kehtestati Eesti lipu seaduse uus redaktsioon, mille järgi lipu heiskamine on kohustuslik vaid iseseisvuspäeval, võidupühal ja taasiseseisvumispäeval. Lisaks on veel 14 lipupäeva, millal lipu heiskavad riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused ning avalik-õiguslikud juriidilised isikud. Ehk toob see lähemale aja, kus ka kodumaal sinimustvalget lippu samasuguse vaimustusega lehvitatakse nagu Torino olümpial eestlaste triumfisõitude puhul.

President annab teenetemärke

Eesti Vabariigi president annab aumärgid enamasti ühel päeval, 23. veebruaril. Peaaegu iga kord algab enne seda ajakirjanduses kära, miks mõnele konkreetsele isikule aumärk antakse ja mõni teine ilma jääb. Nii oli see juba Lennart Meri ajal. Presidendi otsuste suhtes on muidugi kriitilisemad need, kes üldse tahaksid teist presidenti.

Arnold Rüütel on tuntud kompromisside meistrina ja nii ongi tänavu autasude saajaid nii Eesti vabadusvõitluse mõõdukalt kui ka radikaalselt tiivalt (ka see sõnastus on muidugi kompromiss). Neil tiibadel on siiamaani probleeme omavahelise kooskõla leidmisega. Nii hakkasidki mõned teenekad vabadusvõitlejad mõtlema, kas nad niisuguses seltskonnas aumärki üldse vastu võtta tahavad. Pealegi tegi teenetemärkide komitee ilmse vea, pannes nimekirja mehe, kes nõukogude ajal sinimustvalge lipu maha kiskus. Kindlasti ei olnud praegu asjaliku ametnikuna tuntud mees oma kunagisest vägitükist ammu enam rääkinud ja nii ei jõudnud info õigel ajal otsustajateni.

Ka aumärkide kära tagant paistab lähenevate presidendivalimiste vari. Aga president annab aumärgid neile, keda tema hindab. See on tema õigus. Järgmisel presidendil on võib-olla teised eelistused ja see on tema õigus.

Väga väärikad autasud

Vabariigi aastapäeval on Torinos jälle võistlustules Kristina Shmigun. See teeb probleeme televisioonile, sest nii suusavõistlus kui ka aastapäeva sündmused tahavad näitamist. Olümpial saadud medalid on kindlasti välja teenitud ja iga eestlane peaks nende üle rõõmustama.

Pidupäev saab mööda. Tegelikult ei ole riik kunagi valmis, vaid areneb edasi. Areng on kiirem, kui vastutustunnet ja optimismi on rohkem ning nutulaule vähem.

Märkmed: