Nii lõbusat maksimumkaarti pole siiamaani näinud! Nii nimetatakse eripostkaarti koos margi ja esimese päeva templiga. Ma ei saanud aga kaardi sõnumist aru, enne kui olin leidnud hänilase ladinakeelse nime Eesti lindude süstemaatilisest nimestikust (Motacilla flava), et siis omakorda tema ingliskeelset vastet teada saada (
Yellow wagtail). Seal seletati, et hänilastele meeldib väga lammaste ja lehmade seltsis viibida. Kui kasutada tänapäeva noorte slängi, siis hänilased
hängivad ja
chillivad karjamaadel ja neid võib isegi kariloomade turjal ratsutamas näha. Sellele viitavad rohked rahvapärased nimed nagu karjalind, karjatsirk, karjavästrik, veistevästrik, lambalind, lambatsirk, lambalinavästrik, lambahällulind, lambatalleke ja kesvatalleke.
Kollane hänilane on leidnud ka oma koha vanarahva heades ennustustes: „Kui lambatalleke kevadel lammaste seas kõnnib, siis on teisel aastal head lambasigimist oodata.”
See väike, väle ja värvikirev linnuke on Eestis küllalt arvukas ja silmatorkav liik, kuigi paljudele täiesti tundmatu, eriti võrreldes tema laialt tuntud sugulase, linavästrikuga, (Motacilla alba,
White Wagtail).
Linavästrik on muuseas läti rahvuslind. „Kes ei ole hänilasest kuulnud, võibki ette kujutada linavästrikku, kuid maalida talle erkkollase kõhualuse ja rohekas-pruuni selja,” seisab ornitoloogiaühingu pressiteates. Seega on põhjendatud ka rahvapärased hüüdnimed kollane västrik ja kollane linalind.
Eesti keeles eristatud hänilased ja västrikud ongi inglise keeles ühise nimega
Wagtails. Nime õigustatust teavad kõik, kes on nende sagedast saba vibutamist näinud. Västriklaste sugukonda kuuluvad veel ka kiurid (ingl. k.
Pipit).
Kiur on muuseas ka ilus poisslapse nimi (kuulsa pere võsu Kiur Aarma on igal neljapäeva õhtul saatejuhina televisioonis), olgugi et nimi ei ole niivõrd levinud kui teinegi linnu eeskujust tuletatud poisinimi
Kaur.
Aasta lind hänilane on rändlind. Kevadel saabub ta Eestisse aprilli lõpul või mai algul ning sügisel lahkub septembris. Tema peamiseks talvitusalaks on Aafrika, ning rändel lendavad need linnud salkadena. Oma pesa rajab hänilane maapinnale tiheda rohu sisse või siis mättale paksu rohukatte varju. Umbes 13 päeva pärast kooruvad munadest välja pojad.
Hänilasele meeldib elada, varbad vees. Nii kohtamegi teda lisaks niisketele heina- ja karjamaadele ka ranna- ja luhaniitudel, kus ta hoolega putukate seas puhastustööd teeb. (Siit veel rahvasuus kõlavad nimed soovästrik ja märjavästrik.) Põllumehele väga kasulike kahjurputukate hävitajana on ta võetud looduskaitse alla, kuna teda ohustab loomapidamise vähenemine, niitude kinnikasvamine ja seeläbi sobilike elupaikade hääbumine.
Aasta linnu valimise eesmärgiks on Eesti rahvale tutvustada ühte meie kodumaa linnuliiki ühe aasta jooksul nii põhjalikult kui võimalik. Mulluse aastalinnu — kanakulliga — margi, templi ning kaardi ja ümbriku kujundas nagu hänilasegi puhul kunstnik Vladimir Taiger. Rõõmsat kevadist linnuvaatlust!
Võrgulehtelt
http://bio.edu.ee/loomad/ saab edasi kõiki Eesti selgroogseid uudistada, ka linnuliike, ning ka nende laule kuulda.
