Laupäeval, 30. septembril kogunes Eesti Maja kohvikusse 80 kutsutud külalist Helju Salumetsa 80. juubelile. Eriline oli see sellepärast, et naised teadaolevalt vanemaks kui 39 pole kunagi saanud. Miks see nii on — väga raske ütelda. Võibolla, et see ei ole lihtsalt tavaks olnud.

Helju Salumets ei kuulu aga tavaliste naiste ridadesse. Tema elufilosoofia on — iga olukord olgu nimetatud õige nimega. Kui te veel pole Eesti Elust, mis ilmus 29. septembril s.a., tema elukäiku lugenud, siis tehke seda kohe. Sellest selgub teile, et iga tema elatud aasta on olnud täis rohket tegevust — just kiiduväärt tegevust. Seda on jätkunud 80 aastat ja on veel küllaldaselt järel edaspidiseks.

Peo alguses Helju tervitas kokkutulnuid ja teatas, et selle õhtu korraldaja on Eerik Purje. Kui millegi üle on tahet nuriseda, siis mitte seda teha temale, vaid Eerikule. Lauldi traditsiooniline „Ta elagu“ ja klaaside kõlin märkis peo algust. Vahvale, austatud eesti naisele tõid tervitusi nii organisatsioonide esindajad kui ka sõbrad. Kogu selle toimingu oli ilusasti ritta seadnud Eerik Purje. Ta lubas siiski „tagaukse“ kaudu sõnasoovijatele sõna.

Tervitused algasid Ene Pauluse sõnadega endise Eesti Invaliide Toetava Naisringi poolt (sellest on järele jäänud sõprusring). Järgnesid ülemmulk Jaan Vares (seda te ju teate, et Helju on tulihingeline mulk), Eesti Kunstnike Koondis Torontos president Mai Järve, kauaaegsete sõprade poolt — Johannes Vihma. Gaidide organisatsiooni poolt tõi parimad soovid Siiri Lepp, kes tuletas ka meelde Helju õde — Helgi Sooaru, kellel ka hiljuti täitus tähtis verstapost. Toronto Eesti Koolide nimel tervitas Edgar Marten. Järgnesid veel Valve Andre ja Raffi Moks. Tamara Lehela ja Eerik Purje tõid tervitused laulus, mille järel õp. Kalle Kadakas tervitas ja ütles söögipalve. Kõik tervitajad toonitasid Helju ohvrimeelsust ja abistavat meelt. Kõige südamelähedasemad on talle olnud sõdurpoisid, kes kaitsesid Eesti vabadust, ja kasvav noorus, kes soovib edasi kanda eestlust.

Peale õhtueinet sai sõna meile kõigile hästituntud luulevallas liikuv Ellen Irs. Ta ütles, et Helju ja tema sõprus algas Helju tuliuues autos. Selle asemel, et mind koju viia — „tuliuus“ ei läinud käima — ja kell oli üks tund üle kesköö, kõneles ta. Sõprust ei saa mõõta, vahetada või laenata, ega osta ning müüa — see on hingeomandus. Mul on hea uudis Sulle: esimesed 80 aastat elus on kõige raskemad, jutustas kõneleja, järgmised on järjekindlad sünnipäevade pidutsemised. Olla 80 on siiski parem kui 70, mil inimesed kurjustavad Sinuga iga asja pärast. Kui aga jõuad 80-ni, siis on Sul täielik vabadus, ükskõik mida teed — vanainimese asi. Kui jõuad 90-ni, siis kõik imestavad, et Sa ikka veel elad ja liigud. Kuid uskuge, see on kõige parem aeg elus. Inimesed andestavad siis Sulle kõik. Ta soovis juubilarile tervist ja rõõmsat pidutuju Ave Alavainu sõnadega: Eks ole kogu elu ime / Ma tervitan Sind selle nimel / Kes ükskord maa ja taeva lõi / ja meidki elus kokku tõi.

Pidu jätkus rõõmsas meeleolus, mida Ellen Irsi sõnavõtt alati loob. Kuulsime veel Tamara ja Eeriku laulu ning kõlasid ka ühislaulud Mulgimaa ainetel. Kokkutulnud ümbrikute sisu leiab tee kodumaale sõjainvaliidide abistamiseks, ütles Helju Salumets oma tänukõnes.

Märkmed: