Aasta vapustus
Arvamus 05 May 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
On küll möödunud vaid aasta esimene veerand, kuid juba võime kõnelda aasta suurimatest vapustustest – või vähemalt nende kandidaatidest. Kindlalt kandideerib esikohale – vähemalt usklike silmis – uudis koptikeelsest evangeeliumist, mille autoriks piibliteadlased peavad Juudas Iskarioti. See käsitab Juudast mitte kui Jeesuse äraandjat, vaid kui Jeesuse parimat sõpra ja tema ristisurma stsenaariumile kaasaaitajat – Jeesuse enda korraldusel. See on küllaltki revolutsiooniline pööre ühes 2000 aastat aktsepteeritud uskumuses.

Kuid juba on täheldatud teisigi sündmusi, mis võiksid kandideerida „aasta vapustuste“ registrisse. Pean siin esmajoones silmas üht raamatut, mis pöördeliselt ümber tõlgendab islami dzhihaadi („püha sõja“) ohtlikkust Euroopale – nimelt väites, et Euroopat ähvardab mitte väljastpoolt imporditav muhameedlaste terror, vaid mandri heaoluriikide endi sisemine võimetus. „Euroopa sooritab pidevat enesemõrva,“ kirjutab ameerika tuntud kultuurifilosoof Bruce Brawer oma uusimas teoses „Kui Euroopa magas“ (When Europe Slept).

Teose pealkiri peegeldab autori veendumust, et eurooplaste enesekaitsetahe välisvaenlase vastu on sedamööda langenud, kuidas on süvenenud nende rahulolu oma kollektivistliku sotsiaalhoodus süsteemiga. Euroopa (eriti Prantsusmaa) viimaste aastate rahutused on paljastanud selle süsteemi hingesuguluse sotsialismiga, mis on anateem vabale, jõukale ja kasvuvõimelisele ühiskonnale. Washington Times'is (WT) iseloomustab seda nähtust lehe veterankolumnist Cal Thomas järgmiselt: „See (süsteem) kahandab isiku võimalusi saavutada edu ja iseseisvust ning teostada ühiskonda, mis toodab tarbijale tõesti vajalikke kaupu ja teenuseid. Sotsialistlikus ühiskonnas on tulemus alati vastupidine – lootusetus, kõrge töötus, ühiselt jagatud vaesus ning tänavarahutused protestiks valitsuse murtud lubaduste vastu.“ (WT, 31. märts.)

Kes jälgis äsjaseid parlamendivalimisi Itaalias, peab tunnistama, et Euroopas – nagu nentis WT peatoimetaja Wesley Pruden – ei ole valijad enam võimelised hääletama võimule uut valitsust ega ka vana valitsust maha hääletama. Sama ilmnes septembrikuistel valimistel Saksamaal: rahvas ei suutnud anda kehtivat mandaati ei valitsusele ega opositsioonile. Raamatus „Kui Euroopa magas“ kirjutab Brawer: „Lõppkokkuvõttes – Euroopa vaenlane ei ole mitte islam, isegi mitte radikaalne islam. Euroopa vaenlane on ta ise, tema ennasthävitav passiivsus, tema türannia-lembus, tema reflektiivne valmidus appeasement-poliitikaks ja ta mõistmatu halvakspanu Ameerika rahva uhkele, julgele ja kindlale otsusele surmaga ähvardavale vaenlasele vastu astuda.“ (WT, 26. märts.)

Kuid peasüü võib olla poliitikameestel, kes definitsiooni põhjal istuvad oma maa kõrgeima võimu troonil, st parlamentides ja rahvusassambleedes. Et saada sellele pühitsetud istmele valitud, on nad üha kasvaval määral sunnitud andma rahvale lubadusi, mida nad hiljem kunagi täita ei suuda. Nagu Washington Post'i (WP) lugupeetud majandusekspert Robert Samuelson pärast prantsuse tänavarahutusi kirjutas: „See kõik ei ennusta Euroopale midagi head, kuna samasuguses seisus on ka teised (Euroopa) riigid. Valitsustel ei näi olevat võimet poliitilises kampaanias enda peale võetud kohustusi kokku lepitada majanduselu tõsiasjadega.“ (WP, 28. märts). Sellega on väga viisakalt öeldud, et valituks-saamise protseduuri realiteedid sunnivad tänapäeva juhtivaid poliitikuid lihtsalt valetama.

Siiras analüüs. Ja vapustav.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus