Päevadel enne jõulupühi ja aastavahetust võivad meie mõtted nihkuda igapäevastest muredest ja toimingutest laiemale maastikule, et jälle kord mõlgutada uusi ideid ja vanu lahendamata probleeme. Eestlaste Kesknõukogu Kanadas on võtnud prioriteediks koos ühiskonnaga leida lahendusi, kuidas võõrsil eestluse vitaalsust, elujõulisust ja jätkusuutlikkust säilitada ja arendada vähemalt kolmkümmend aastat edasi.
Paraku väga harva tahame endilt küsida, miks peame eestlust kaitsma ja hoidma välismaal? Miks peame seda tähtsaks ja armsaks pidama, kui mitte mõnda teist rahvuskultuuri? Miks peame seda kõrgelt hindama?
Lihtne on vastata küsimusega: “Miks mitte?” Puht olemise kaudu oleme selle kultuuri liikmed, mõned ennast tahtlikult kinnitanud eestluse idee külge tugevate sidemetega. Teised, kas mugavuse, inertsuse, alateadlikkuse või muudel põhjustel. Meie kultuur tõepoolest ei ole iseenesest halvem ega parem kui rootsi või soome omad. Aga ta on omasem, tähendusrikkam ja kodusem kui teised. Meie peame seda julgema ise endale ja teistele tunnistada.
On loomulik hoolitseda oma kultuuri, eestluse eest siinse ühiskonnana, nii nagu hoolitseme oma laste või vananevate vanemate eest. Oleme teadlikud, et eesti keele osa meie kultuuri ja identiteedi omapärana on asendamatu. Seda arvestades on meil veel vaja leida võimalusi, et anda enesekindlust nendele, kellel eesti keel puudub või on puudulik, aga kellel on rohkesti rahvustunnet. Neid ei saa lasta kaduda. See õigus on meil olemas.
Rahvustunne annabki seda tahet ja jõudu tegutseda eestluse alalhoidmise ja edendamise nimel. Rahvustunne on meile kõrge väärtus. Ilma rahvustundeta oleksime vaimselt vaesemad. Olgu meie rahvustunne kui südameasi.
Võime küsida, kas EKN on seadnud eesmärgiks seda, mida ei suudeta saavutada. Tragöödia seisab siis selles, kui polegi eesmärke, mille poole liikuda.
Soovin kõikidele rahulikke jõulupühi ja edukat uut aastat eesmärkide suunas liikumises.
Laas Leivat
