Erik Männik, RKKAastalõpp on traditsiooniliselt see aeg, mil tehakse kokkuvõtteid ja hinnatakse toimunut ning koostatakse plaane edaspidiseks. Afganistanis toimuva suhtes osutus 2010. aasta lõpp vägagi huvitavaks, sest oma hinnangu sealsele olukorrale avalikustasid mitmed riigid ja organisatsioonid. Tuginedes nimetatud hinnangutele esitatakse alljärgnevalt lühike kokkuvõte Afganistani operatsioonist 2010. aasta lõpu seisuga ning mõned mõtted selle võimalike arengute kohta alanud aastal.
Olukord AfganistanisÜRO hinnangul toimus Afganistanis aastal 2010 olukorra märkimisväärne halvenemine: riigi 34 provintsist halvenes olukord 16 varem turvaliseks peetud provintsis ja see paranes vaid kahes. USA kaitseministeeriumi andmetel kasvas Afganistani valitsusvägede ja koalitsioonivägede vastaste rünnakute arv 2010. aastal võrreldes 2009. aastaga 70%, kusjuures neist 90% leidis aset Afganistani ida- ja lõunaosas. Tsiviilisikuid hukkus ligi 2000, neist 76% mässuliste tegevuse läbi. Koalitsiooniväed kaotasid möödunud aastal hukkunutena ümmarguselt 700 kaitseväelast, Afganistani relvajõud ja politsei kokku 2000 võitlejat ning mässulised (eelkõige Taliban, Haqqani võrgustik ja Hezb-e-Islami) ligi 5000 võitlejat. Kokku hukkus Afganistanis 2010. aastal ligi 10000 inimest.
Koalitsioonivägede arvukus kasvas aasta jooksul 145000 kaitseväelaseni, Afganistani relvajõud 138000 kaitseväelaseni ning politsei 121000 politseinikuni. Nende vastu tegutses 25000-30000 mässulist, kellest ca 500 olid Al-Qaeda võitlejad (hoolimata kaotustest ja koalitsioonivägede juurdetoomisest mässuliste arv aasta jooksul märkimisväärselt ei kahanenud).
Koalitsioonivägede põhipingutus oli 2010. aastal koondunud Kandahari ja Helmandi provintsidesse Lõuna-Afganistanis ning toetavaid operatsioone viidi läbi Nangahari, Kunari, Laghmani, Paktika, Paktia, Khosti ja Ghazni provintsides Ida-Afganistanis (vt kaart 1). Kandaharis ja Helmandis tõrjuti mässulised välja mitmetelt aladelt, mida nad olid kontrollinud sisuliselt konflikti algusest peale. Mässulised avaldasid nende operatsioonide käigus visa vastupanu ning intensiivistasid oma tegevust Afganistani põhja- ja idapiirkondades. Lisaks eeltoodule on avalikkusse jõudnud informatsioon, mille kohaselt varem sageli vaenujalal olnud Taliban, Haqqani võrgustik ja Hez-e-Islami on jõudnud kokkuleppele lõpetada vaen ning teostada ühisoperatsioone võitluses koalitsioonivägede vastu.
Möödunud aastal arvas 48% afgaanidest, et arengud nende kodumaal toimuvad üldiselt õiges suunas hoolimata mitmetest Afganistani arengut takistavatest probleemidest. Tervelt 65-81% afgaanidest leidis, et korruptsioon segab nende igapäevast elu. Riigi arengut takistab ka kompetentsete riigiametnike puudus. 83 koalitsiooni jaoks võtmetähtsust omavast piirkonnast on vaid 15 koostatud põhjalik ülevaade ja hinnatud neis töötavat ametnikkonda (seejuures vaid kolmes piirkonnas on täidetud rohkem kui 50% ametikohtadest). Umbusku Karzai administratsiooni suhtes ei ole kindlasti vähendanud ka parlamendivalimised ning neile järgnenud skandaalid, vaidlused ja jätkuvad katsed nende tulemusi muuta.
Afganistani valitsusel on endiselt suuri raskusi seaduste jõustamise ning õiguskorra tagamisega. Afgaanide hulk, kes usaldasid selles küsimuses valitsust, kahanes möödunud aastal 7%. Karzai administratsioon peatas 2010.a jõupingutused siduda õiguskorra tagamisel tihedamalt traditsioonilised dispuutide lahendamised institutsioonid ning ametlik justiitssüsteem. Niisugune sidumine oleks olnud oluline samm Afganistani riigi ja rahva lähendamisel.
Suuri jõupingutusi tehakse maareformi vallas. Maa ja kinnisvaraga seotud vaidlusküsimused vajavad Afganistanis kõige sagedamini lahendamist (85% afgaanidest saab oma elatise põllumajandusest). Afganistani valitsus on moodustanud nende küsimustega tegelemiseks eraldi ametkonna, kuid korruptsiooni ja muude probleemide vähendamine vastavate vaidluste lahendamisel võtab veel palju aega.
Kõigi eeltoodud ebakõlade lahendamist takistab Afganistani majanduse nõrkus: riigi sissetulekud ei ületanud 2010. aastal 1,7 miljardit USD. Seejuures on Afganistan maailma juhtiv oopiumitootja, kus valmistatakse 90% maailmaturule jõudvast oopiumist. 2009. a toodeti Afganistanis 6900 tonni oopiumit, mille illegaalselt ekspordilt teeniti 2,8 miljardit USD. Oopiumit toodetakse peamiselt Helmandi, Nangahari, Kandahari, Badakshani, Uruzgani ja Farahi provintsides, kusjuures Helmandis toodetakse 44% kogu riigis valmistatavast oopiumist.
2010. aastal langes Afganistani oopiumitoodang peamiselt oopiumitaimi hävitanud seenhaiguse tõttu ligi 4000 tonnile, kuid sellega kaasnes oopiumi hinna järsk tõus maailmaturul ning seega oopiumikasvatamise tulususe suurenemine. Erinevatel hinnangutel on mässuliste sissetulek narkootikumikaubanduselt senini moodustanud 10-40% nende tegevuse finantseerimiseks vajalikust 0,8-1 mld USD aastas.
Pakistani tegevus Afganistani mässuliste varjupaikade likvideerimiselPakistan on Afganistani operatsiooni algusest peale olnud võtmeteguriks Al-Qaeda liikmete tabamisel ja mässuliste tegevuse lõpetamisel. Pakistani olulisust Afganistani operatsiooni õnnestumises iseloomustab USA administratsiooni poolt 2009. aasta lõpus vastu võetud Afganistani-strateegia toimivuse üks hindamiskriteeriume, milleks on Pakistani suhtumise muutumine mässulistesse ning neilt varjupaikade võtmine.
USA administratsiooni hinnangu kohaselt Afganistani-strateegia efektiivsusele on USA saavutanud suhetes Pakistaniga edu, kuid see on tervikuna olnud „ebaühtlane“. Pakistan on viinud läbi sõjalisi operatsioone mässuliste vastu kuues piiriäärses regioonis seitsmest, USA ja Pakistan on käivitanud strateegilise dialoogi ning Pakistanile osutatakse mitmekesist abi riigi arendamisel. USA kavatseb niisugust koostööd jätkata ja tõhustada ühiseid jõupingutusi mässuliste varjupaikade hävitamisel piirialadel.
Sellegipoolest on Pakistan olnud passiivne koalitsioonivägede abistamisel. Al-Qaeda ja mässulised on jätkuvalt omanud varjupaiku Pakistani piirialadel, kus koalitsiooniväed on saanud nende vastu kasutada eelkõige mehitamata õhusõidukeid ja korraldada harvu eriüksuste reide.
Samal ajal võis aga eriti 2010. aasta lõpus näha üha selgemaid märke sellest, et Pakistani kõrgemad sõjaväelased taotlevad ka radikaalsete mässuliste grupeeringute aktsepteerimist Afganistani rahuprotsessis ning Pakistani rolli suurendamist konfliktile poliitilise lahenduse leidmisel. Seejuures on USA võimalused mõjutada Pakistani valitsuse ja juhtivate ringkondade tegevust eelkõige miljarditesse dollaritesse küündiva sõjalise abi osutamise teel USA Pakistani suursaadiku avalikkusse lekkinud hinnangu kohaselt väga piiratud.
Pakistani rolli hindamisel Afganistani konfliktis tuleb kindlasti arvesse võtta ka selles riigis toimuvaid ühiskondlikke protsesse, mille puhul mitmed vaatlejad on osutanud konservatiivse islami pooldajate esilekerkimisele. Sellega kaasneb liberaalselt mõtlevate poliitikute (kohati vägivaldne) kõrvaletõrjumine ning võimaluste vähenemine mõjutada Pakistani juhtkonna tegevust Afganistani operatsiooni jaoks soodsas suunas.
USA ja NATO strateegiad AfganistanisUSA Afganistani-strateegia peaeesmärkideks on: (1) Al-Qaedalt varjupaiga võtmine Afganistanis, (2) Afganistani valitsuse kukutamise takistamine mässuliste poolt ning (3) Afganistani julgeolekujõudude ja valitsuse tugevdamine sel määral, et need suudaksid ise vastutada oma riigi julgeoleku eest.
Selleks: (1) tehakse sõjalisi jõupingutusi julgeoleku tagamiseks ning eelduste loomiseks julgeolekuvastutuse üleandmiseks; (2) suurendatakse tsiviiltoetust Afganistanile ja (3) taotletakse toimivat partnerlust Pakistaniga.
Lühidalt kokkuvõetuna näeb president Obama juhtimisel 2009. a lõpus vastu võetud USA strateegia ette tegutsemist Afganistanis neljas etapis, milleks on clear-hold-build-transfer. See tähendab, et kõigepealt tuleb alad puhastada mässulistest ja seejärel neid kindlalt enda käes hoida. Neil aladel tuleb Afganistani riigi haldusvõime piisavalt üles ehitada ja seda tugevdada (st USA ei ehita enam üles Afganistani riiki tervikuna) ning anda siis julgeolekuvastutus üle Afganistani valitsusele.
USA juhtkond taotleb julgeolekuvastutuse üleandmist Afganistani valitsusele 18-24 kuu jooksul alates 2009. aasta juuli keskpaigast ning osaline USA vägede väljaviimine peab algama 2011. aasta juulis.
NATO strateegia oli 2010. aasta lõpuni mõnevõrra erinev. Nimelt, ISAF pidi läbi viima kõikehõlmavat mässulistevastast tegevust eesmärgiga lüüa vastast, kaitsta elanikkonda ning arendada Afganistani riigi institutsioone ja jõustruktuure. Selleks pidi ISAF: (1) haarama initsiatiivi kaitstes määsuliste eest suuri asustatud punkte ja tihedalt asustatud piirkondi, kus mässulistel oli suur mõju, (2) lahutama mässulised elanikkonnast, toetama Afganistani valitsust ning tagama peamiste teenuste kättesaadavuse, (3) tagama elanikkonna julgeoleku, looma geograafiliselt terviklikke majandusarengu piirkondi ning tagama töökohti.
NATO tegevus koosnes samuti neljast etapist, milleks olid shape-clear-hold-build. NATO tegevuses on rõhuasetus olnud palju enam operatsioonikeskkonna kujundamisel, alade puhastamisel mässulistest ning nende järgneval ülesehitamisel. Seega keskendus NATO senini palju enam Afganistani riigi pikaajalisele ülesehitamisele kui USA ning viimase kaitseministeeriumi ülevaate kohaselt oli nimetatud asjaolu 2010.a lõpu seisuga muutmisel. NATO oli lisamas oma tegevuskavadesse julgeolekuvastutuse üleandmise elementi ning seega ühtlustamas oma seisukohti USA-ga.
Mida võib oodata aastalt 2011?Käesolev aasta saab olema mitmes mõttes oluline kogu Afganistani operatsiooni edasise arengu suhtes. Mitmete kõrgete sõjaväelaste sõnul selgub alles käesoleva aasta kevadel-suvel Kandaharis ja Helmandis 2010. aastal läbi viidud operatsioonide edukuse tõeline ulatus. Nimetatud operatsioonide edukust ei saa mõõta sõjaliste võitudega mässuliste üle (USA ja ISAF ületavad mässulisi igas aspektis ja on võitnud kõik sõjalised kokkupõrked, kuid vastupanu see lõpetanud ei ole), vaid Afganistani valitsuse suutlikkusega vabastatud piirkondi hallata, võita sealne elanikkond enda poole ja takistada mässuliste naasmist neile aladele. Esialgu on kindel, et Afganistani relvajõud ega politsei ei suuda mässulistega lähitulevikus veel koalitsiooni toetuseta võidelda ning seega peavad koalitsiooniväed jääma vabastatud piirkondadesse veel mõneks ajaks.
Samuti saab 2011. aastal selgemaks Pakistani hoiak ja poliitilised huvid Afganistanis. Sedavõrd, kuidas läheneb USA poolt nimetatud vägede väljaviimise algustähtaeg 2011.a ja NATO tippkohtumisel Lissabonis kokku lepitud Afganistanis julgeolekuvastutuse üleandmise tähtaeg (2014.a), muutub olulisemaks poliitilise lahenduse leidmine Afganistani stabiliseerimiseks koalitsioonivägede aktiivse lahingutegevuse lõpetamise järel. Tundub tõenäoline, et käesoleval aastal muutub Pakistan endisest aktiivsemaks poliitilise lahenduse leidmisel ja erimeelsuste ületamisel mässuliste ja Karzai administratsiooni vahel. Kas ja mil määral tähendab see konservatiivsete ja seni leppimatute mässuliste gruppide kaasamist läbirääkimistesse, võib selguda veel sel aastal.
Eeltoodu kontekstis on huvipakkuv ka mässuliste sõjaline aktiivsus 2011.a, sest selle alusel saab teha oletusi nende kavatsuste ja strateegia kohta riiklikus lepitusprotsessis ja võimujagamises osalemiseks. Näiteks mässuliste sõjalise aktiivsuse koondumine eelkõige koalitsioonivägede vastu (jättes Afganistani relvajõud ja politsei teisejärguliste sihtmärkide kategooriasse) võib olla tugevaks poliitiliseks žestiks, millega näidatakse, et ollakse eelkõige välismaalaste vastu ja et mässuliste leppimine afgaanidega on võimalik.
Kolmas väga huvitav aspekt Afganistani arengutes on liitlasvägede väljaviimise algus. Selle ulatus ning ajastamine lubavad hinnata nii USA kui teiste riikide kavatsusi ning otsusekindlust jätkata osalemist Afganistani operatsioonis.
Strateegilisel tasandil püsib olukord Afganistanis ilmselt mitmes suhtes muutumatuna. Afganistani riiki iseloomustavad: (1) väike sissetulek, millest ei piisa isegi relvajõudude ja politsei ülalpidamiseks (viimane nõuab 3-8 mld USD aastas), (2) väga piiratud haldussuutlikkus, (3) väga suured sisemised probleemid, mille lahendamisega riik välisabita toime ei tule, (4) riigivälist toetust omavate mässuliste olemasolu. Sellistes tingimustes on koalitsiooni otsustavus oma senist tegevust jätkata Afganistani senise arengu edasikestmise ja kinnistumise jaoks määrava tähtsusega. Selle enneaegne lõpetamine võib kaasa tuua kõige senini saavutatu kaotuse.
Allikas:
http://blog.icds.ee/article/aa... 