MAIT TALTS Roos, Aarand. Väikesaar eesti kirjanduses. Viimsi, 2008. 32 lk. ISBN 978-9949-18-157-5 Eesti kultuuri üheks vaieldamatuks rikkuseks on olnud mitmekülgsed, laia huvidespektriga inimesed – need, kes ühe valdkonnaga (olgu selleks siis kirjandus, kunst, teadus või midagi muud) ei piirdu, vaid üritavad mitmes teinekord üsnagi erinevas suunas teed rajada. Üheks sääraseks on kindlasti Aarand Roos, kirjaniku kutsumuse ja keeleteadlase taustaga endine Eesti Vabariigi diplomaat ja aatemees, kes on lisaks end teostanud ka sportlasena ning proovinud kätt isegi kunstnikuna.
Eksiilist Eestisse tagasipöördumise ja avalikust elust kõrvaletõmbumise järel on ta keskendunud omaenda teemadele, millest üheks on kujunenud isiklikel põhjustel just väikesaar. Aarand Roosil on õnnestunud hankida natuke maad ühel Põhja-Eesti väikesaarel, Koipsil, kuid tema suhe selle saarega on siiski kõike muud kui praktiline. Väikesaar ongi ju tegelikult sügavalt romantiline nähtus.
Kuid mis siis ikkagi eristab väikesaart tavalisest, Eesti tingimustes keskmise suurusega saarest? Ilmselt võibki eristavaks teguriks põhimõtteline võimalus saarest „oma saar“ teha. Tundub, et ka Aarand Roosi käsitluses on väikesaar reeglina asustamata, kuid seesugune saareke, millel on põhimõtteliselt võimalik ka püsivamalt kanda kinnitada. Seesuguseid saari leidub meie rannikumeres (ka põhjarannikul) tegelikult üsna mitmeid. Eesti kultuuris müütiliseks suuruseks tõusnud Gustav Suitsu „oma saar“ on märksa imaginaarsem – tõepoolest üksnes kujuteldav ja võib-olla isegi mitte kunagi leitav saareke, mis Suitsu luuleteose ingliskeelses tõlkes veelgi selgemalt välja tuleb… Oluline on seejuures olnud just „oma saarega“ kaasnev otsimise motiiv.
Kuid just seetõttu võib Aarand Roos end pidada õnnelikuks inimeseks, sest oma saar on tal õnnestunud tõepoolest leida ja tänaseks päevaks on see andnud inspiratsiooni juba kahe raamatu – luulekogu „Saar, saare, saart“ (2003) ja siinkäsitletava essee „Väikesaar eesti kirjanduses“ (2008) sünniks. Viimatimainitud käsitlus, mis stiililt läheneb sügavalt subjektiivse alatooniga lühiuurimusele ei pretendeeri siiski ammendavusele ja kõikehõlmavusele. Ehk siis moodsas keeles öelduna: Aarand Roosi väikesaarediskursus on isiklik ja diskreetne (valikuline ja väljajätteline). Seetõttu on Aarand Roos oma raamatukese nimetanud pigem „esseeks“. Mõtteid väikesaartest ja nende reaalsetes rollist eesti kirjanduses (ja miks mitte kultuuris laiemaltki!) tekitab see raamatuke sellegipoolest.
Oma vennale Paavo Roosile toetudes väidab Aarand Roos kohe oma käsitluse alguses, et esimeseks väikesaareks maailmakirjanduses on Homerose eepostes kirjeldatud Tenedos. Tõeliselt romantiliseks ja seeläbi ka populaarseks kujuneb asustamata väikesaare motiiv muidugi Daniel Defoe romaani „Robinson Crusoe“ ilmumise järel. Tekib terve ülemaailmse levikuga nn. robinsonaadide zhanr, millele ka Aarand Roos oma raamatukeses viitab. Mainimata jääb vaid see, et kui eesti rahvas 19. sajandi keskel sai kirjandust mõneti isegi valimatult neelavaks „raamaturahvaks“, siis oli robinsonaadidel selleski jenoveevade ja teiste haledusjuttude kõrval oma vägagi oluline roll. “Weikise Hanso luggu tühja sare peäl” (1830) on peetud ka esimeseks (ilmalikuks) eestikeelseks lasteraamatuks üldse.
Väliseestlasena keskendub Aarand Roos oma käsitluses peamiselt pagulaskirjandusele ja jätab peaaegu täielikult vaatluse alt välja nõukogude ajal kirjutatu. Huvitaval kombel on just sel ajal Eestis kirjutatud lastekirjanduses sageli väljamõeldud, kuid teinekord ka reaalselt eksisteerival, meres või ka mõnes suuremas järves asuval väikesaarel sündmustiku seisukohalt keskne roll. Tuletagem meelde kasvõi Eno Raua „Märgutulesid Padalaiul“ või Heino Väli „Kolumbuse maa kolumbust“, Robert Vaidlo fenomenaalsest lasteraamatust „Doktor Meerikese ja Pontsu-Ontsu imepärane merereis“ kõnelemata. Järvedes asuvad saared on jäänud Aarand Roosi vaateväljalt kõrvale, kuigi lastekirjanduses on just järvesaared meresaartest isegi mõnevõrra põnevamad objektid. Ka Aarand Roosi poolt sedastatud mereröövlimotiivi peaaegu täieliku puudumisega Eesti kirjanduses ei saa just laste- ja noortekirjandust arvestades päriselt nõustuda. Tuletagem meelde kasvõi Heino Väli lasteraamatut „Silver Ükssilm, Felslandi hirmus mereröövel“. Ka Hiiumaal tegutsenud kuulus Ungru krahv (Otto Reinhold Ludwig v. Ungern-Sternberg) on olnud mitmete ilukirjanduslike teoste tegelaseks. Mainigem kasvõi Aino Kallase jutustust „Öö hakul“ või Villem Grünthal-Ridala värssjutustust „Ungru krahv ehk Näckmansgrund“.
Mitmete Eesti kirjanike loomingus on väikesaartel olnud ka täiesti reaalne roll teoste puhtfüüsilise sünnikohana, kohana, kus keskenduda segamatult kirjutamisele. Pole selge, kui laialdaselt tänasel päeval teatakse asjaolu, et Aadu Hint on mitmed oma teosed või vähemalt nende osad kirjutanud Pärnu lahe väikesaare Sorgu üksinduses. Seevastu noorem Eesti kultuuripublik peaks hästi teadma Kristiina Ehini luulekogu „Kaitseala“, mis on Mohni saarel üksinduses kirjutatud. Lisaks vaimu ergastavale rollile pakub väikesaar ka reaalset võimalust argielust eemalduda ja loometegevusele keskenduda.
Enamus Aarand Roosi esseest on pühendatud siiski Koipsile kui oma saarele ja selle lähimatele naabersaartele, mida me Kolga lahe saarte nime all tunneme. Kolga lahe saared tervikuna on üks looduslikult kauneimaid arhipelaage meie põhjarannikul, mis aegade jooksul on näinud nii sõjapõgenikke (nagu Bernard Kangro), teadlikumaid kunstihuvilisi (nagu Peeter Sink) kui ka lihtsalt romantiliselt meelestatud seiklushimulisi. See on aga teema, milles Aarand Roos end tõeliselt kodus tunneb. Tunda on isiklikku soojust, aga ka püüdu lasta rääkida saartel enestel.
Väikesaar oli, on ja jääb tänu oma eraldatusele isegi veidi müstiliseks motiiviks, mis meid nii reaalselt külastatava kui ka üksnes meie vaimusilmas kujuteldavana aitab argihallusest aegajalt eemalduda.
