Eesti riigivõim ja ühiskondlikult tuntud arvamuste avaldajad on asunud vilkalt kaitsma Euroopa Liidu (EL) direktiive, mis võimaldavad vähestel sõdades räsitud Aafrika elanikel välja rännata EL liikmesriikidesse. Näib, nagu arvamuste avaldajad pole süvenenult uurinud, miks Aafrikas on aastaid möllanud arvukad naaberriikide vahelised ja riikide sisesed sõjad, kus miljonid eraisikud on peamised kahjude ja kannatuste kandjad. Ilma konkreetsetele hartade ja konventsioonide sätteile viitamata võime järeldada, et need sõjad on inimsusevastased kuriteod.
Taas ilma vastavatele dokumentidele viitamata võime väita ka seda, et Ühendatud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) kui maailma peamine ja kõrgeim rahvaste ja riikide õiguste kaitsja, oleks pidanud koos Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga (RKK) Aafrika sõdade tekkimist takistama või nende kuritegelike sõdade algatajate üle kohut mõistma. Võime arvata, et osa Aafrika kontinendist poleks saanud kujuneda suureks sõja tallermaaks, kui eespool nimetatud rahvusvahelised korravalvurid oleksid rangelt reguleerinud riigivalitsemise kogemusteta riikidele relvade müümist.
Või on ÜRO siiski kas otseselt või kaudselt juhitud mitte „sõdade vältimiseks ning kogu inimkonna rahu, õigluse ja hea elu edendamiseks“, vaid täitmaks eesmärke, mida üks ÜRO loomise algataja, NSVL (USSR), igatses toona ja mida ta järglane ka igatseb saavutada? Stalin lähtus sellest, et mida rohkem on maailmas segadusi ja inimestel raskusi, seda kergem on „kõigi maade proletaarlased ühendada“. Stalini põhimõtteid peab tõenäoselt õigeks ka Putin. ÜRO aga toimib, nagu lakkaksid Aafrika sõjad olemast, kui kõik elanikud, kes soovivad oma kodumaalt lahkuda, arvata pagulasteks ning leida neile EL liikmesriikides kõigi inimõiguste kohased varjupaigad.
Kui aga ÜRO ja RKK arvates neil puudub mandaat korruptiivsete võimude üle kohtu mõistmiseks ja karistamiseks, siis on vaja ÜRO hartat muuta. Praegu näib, et ÜRO ei saa Aafrika elanikele isegi rahuvalvajate abiga normaalseid elutingimusi tagada ning arvab, et EL peab leidma miljonitele Aafrika pagulastele varjupaigad eurooplaste kodudes mitmekümne aasta vältel. Selline massiline rahvuste ümberasustamine ja segamini ajamine ei saa mitte kuidagi olla ÜRO õigus ega kohustus. Korruptiivsete Aafrika riikide elanike massiline EL liikmesriikidesse saatmine ei saa olla mitte midagi muud, kui sihiteadlik katse muuta Euroopa erinevad rahvusriigid multikultuurseteks haldusühikuteks.
Kummaliselt pole ei EL ega meie endi valitsus ja ajakirjandus vaevunud selgitama, miks tahetakse varjupaiku leida ainult 20 000 elanikule, kui kuritegelike sõdade kestmise tõttu on see varjupaiga vajadus mitmekümne kordseks muutunud. Juba praegu on Euroopasse jõudnud 150 000 Aafrika põgenikku. Ilmselt ei ole ÜRO ega EL analüüsinud võimalusi, mida kannatavate elanike heaks saab teha, ilma et neil oleks vaja oma kodumaalt lahkuda. Kas vajalikke kavu pole koostatud sellepärast, et nende rakendamisel ei saaks Euroopa riikides tekitada sisserändajate ja põlisrahvaste vahelisi erimeelsusi ja konflikte? Igasugused vastuolulised olukorrad on hea pinnas riigi usaldusväärsuse minimeerimiseks ja üldise eluolu halvenemiseks. Vaesunud rahval puudub vaimne jõud olla vastu maailma muuta taotlevatele impeeriumi taastajatele ja fanaatilistele islamiusulistele.
Äsjase (07.07.15) „African Sun News“ (ASN) alusel on Aafrika kontinendil praegu kokku 15 sõda või sõjajärgset konflikti. ASN hinnangul on nende sõdade põhjuseks kõigi riikide rikkalikud loodusvarad metsa, õli või teemantide näol ning välismaised tööstused, kes neid loodusvarasid on ammendavalt kasutanud, kasutamise eest teinud valitsustele salastatud makseid – mida valitsused või valitsejad on salastatult kasutanud sõdade rahastamiseks ning isiklikeks ja erakondlikeks otstarveteks. Tihti on korrumpeerunud valitsejad tekitanud sõdu selleks, et rahva ellujäämise mured oleksid võtnud neilt tahte nõuda oma valitsustelt igapäevase olukorra elamisväärseks muutmist. Suguharude vahelisi erimeelsusi ei pea ASN üldjuhul sõdade põhjusteks.
Eespool toodud ASN avalduse põhjal võib järeldada, et Aafrika sõdade peatamist poleks heaks kiitnud ei relvade müüjad ega sõdivate riikide loodusvarasid ammendavalt kasutavad välismaised tööstused. Kuna ASN hinnang ühtib ka Oxford University Pressi „Journalis“ avaldatud uuringutega, siis võib arvata, et eespool edastatud olukorra kirjeldus on usaldusväärne.
Et kõigi Aafrika riikide elanikud saaksid oma kodumaal inimväärselt elada, on vaja ÜRO ja RKK koostööl võimult kõrvaldada ja vastavalt karistada kõik korruptiivsed riikide juhid. Võimaldada vaid osal elanikel Euroopa riikidesse elama asuda ei saa muuta üldist olukorda. Arvestades, et korruptiivsete juhtidega riikides võib nappida isikuid, kes saaksid riiki seaduste alusel valitseda, tuleb ehk moodustada mingi Aafrika Nõukogu, kes koostaks vajalikest erialade ekspertidest üleminekuvalitsused ning jälgiks ja nõustaks nende tegemisi nii kaua, kui vaesuses elama sunnitud rahvas saab ise valida oskuslikud ja aatelised juhid oma riiki arendama. Kohalike loodusvarade olemasolu peaks võimaldama ajutistel valitsustel kõrvaldada juba mõne aastaga kõikides riikides võõrsile rändamise põhjused.
Vahemärkusena tasub teada, et kõigis rahvusvahelistes organisatsioonides, mille üks algatajatest oli USSR, oli arvukalt ametnikke, kes Moskvast saadud korralduste kohaselt toimisid. Seda said otseselt tunda paljud Saksamaa põgenikelaagrites olnud eestlasedki, keda UNNRA ametnikud koos Vene ohvitseridega püüdsid meelitamiste ja ähvardamistega tagasi kodumaale viia. USSR rajas ka CSCE nimelise organisatsiooni, mille eesmärk oli Euroopas kehtestada Teise maailmasõja järgsed riikide piirid. Aastal 1990 muudeti nimi OSCE-ks, kuid naiivne oleks arvata, et nime muutmisega muutus ka ametnike koosseis või ametnike tõekspidamised. Et ÜRO-s oli ja ikka on palju neid, kes Venemaa huvides toimivad, on küllaltki õigustatud järeldus. Kuna ÜRO pole pidanud vajalikuks nõuda RKK-lt alustada kohtumõistmist nende väga räigete inimsusevastaste kuritegude üle, mida Nõukogude Liit poole sajandi vältel tekitas Ida-Euroopas olevate riikidele ja nende elanikele, siis võib arvata, et ÜRO väldib teadlikult tegevusi, mida Venemaa heaks ei kiida. Siinjuures peame tõdema, et Eesti riigivõim on Nõukogude Liidu okupatsiooni ajalooliseks paratamatuseks pidanud ja selle kinnitamiseks üle 20 aasta vägisi moodustatud ENSV-d demokraatlikuks riigiks reformeerinud. Ilma et eestlased nii toimimist oleks hukka mõistnud.
***
