Kas normaalne inimene peabki lahkuma meil siit ?
Einar Eiland
Ühiskonna areng vajab sotsiaalseid teadmisi ja moraalinorme. Vaid sotsiaalsed teadmised suudavad loomakarja ühendada rahvaks ja rahvakultuuriks. Sotsiaalseid teadmisi ja selle baseeruvat teadvust ühiskonnaarengust ühendab endas sotsioloogia. Sotsioloogia on teadus, mille abil kirjeldada ühiskonnas toimuvat et korraldada ühiskonna arengut. Kui sotsioloogia kätkeb endast ühiskondlikke protsesside kirjeldamisvõimekust, siis ei saa olla keelatud teemasid. Kui teatavaid teemasid ignoreeritakse siis see tähendab, et nendes arengutes ei saa ühiskonnas isegi dialoogi astuda et arenguteni jõuda. See viib ühiskonna üldise a - sotsialiseerumiseni. Kui teatavad ühiskondlikud protsessid on läbi uurimata ja teadvustamata siis tagajärjed on ettearvamatud, mida meil ekslikult paratamatuseks nimetama on hakatud.
Kui teadmised ühiskonna toimimisest puuduvad, siis ei saa teha teadlikke ühiskonnarenduslikke otsuseid ja see ongi a-sotsialiseerumine.
A-sotsailiseerumine ei tähenda mitte prügikastiinimest vaid mõttelaadi, mille korral ei suudeta teadvustada ühiskonna toimimise põhimõtteid ja pakkuda seega lahendeid rääkimata rakendamisest. A- sotsiaalne võib olla nii ettevõtte juht, maavanem kuni peaministrini välja. A - sotsiaalsust iseloomustab eelkõige ühiskonnaga koostoimevõime puudumist ja mittemoraalse käitumise vohamist, mille tulemusena oskab ühiskond käituda ja lahendada probleeme vaid loomalike käitumisinstinktide tasandil.
Sotsialiseerunud ühiskond eeldab avatud suhtumist kõikidel ühiskonna arengutasanditel. Kui midagi hakatakse ignoreerima siis väga väikestest möödapanekutest võivad välja kasvada väga suured probleemid. Näitena räägitakse meil suure suuga kodanikeühiskonnast kui kodanike huvides toimivast riigist, kuid samas väidab meie peaminister, et selle riigi poliitikat võrreldakse hoopis rahastama ettevõtteid. See välistab igasuguse kodanikeühiskonna tekke. Seega luuakse korporatiivühiskonda või võimule meeldivat niinimetatud klanniühiskonda, mida ekslikult kodanikeühiskonnaks nimetatakse.
Seega väited, et erakondi peaks rahastama riik või ettevõtted, on kodanikeühiskonna seisukohast igati a-sotsiaalne. Kui juba erakondi rahastada, siis peaks ühiskonda rahastama võrdsetel alustel teiste MTÜdega. Seega oleks täidetud ka euroopalik võrdse kohtlemise printsiip kõikide rahvaühenduste tasandil. Kui erakondi rahastavad ettevõtted, siis ei saa demokraatlikust riigist juttugi olla eelkõige selletõttu, et tavakodanikel puuduvad võrdväärsed võimalused konkureerimaks ettevõtetega, et erakondade arenguid rahastada. Seega puuduvad tavakodanikul võimalused poliitiliste arengute suunamiseks ning korraldamiseks.
On ju loogiline, et kes maksab, tellib ka muusika. Kui võim on müügiks, siis poliitikust kujuneb prostituut ja tema rahvast kujuneb kerjus.
Võimu müük on kuritegevus. See toob kaasa kogu ühiskonna moraali allakäigu. See toob omakorda kaasa üldise kuritegevuse kasvu, roolijoomarluse või muu a-sotsiaalsuse kasvu. See on peamiselt ühiskonna sotsiaalse toimimisahela katkemise küsimus. Sellise seosteahela katkemine tähendab seda, et inimene ja ühiskond ei seosta enda oleviku tegevusi tulevikuga ning kuidas sinna tulevikku jõuda. Näitena, et saada endale mobiiltelefon või eluase, peab inimene omama head töökohta. Selleks peab ta kooli minema ja õppima. A- sotsaiaalsus tähendab seda, et see telefon või maja on lihtsam teiste arvelt kokku varastada ja see viib reaalsete tegudeni. Olgu selleks kas madalate palkade maksmine enda töölistele või hindade maksimeerimine.
Kõige igapäevasemaks on kujunenud meie ühiskonnas aja vargus, seda ametkondades kuni ministritoolini. Või teisalt reaalne mobiiltelefoni vargus või enda töölistele võimalikult väikse palga maksmine. Ühel juhul varastatakse konkreetne telefon või makstakse enda töölistele miinimumpalka, teisel juhul varastatakse inimeste aega, et siluda võimu ebakompetentsusest tulenevaid möödalaskmisi. Hiljem kulub aga veel rohkem - aega arengupeetuste eduvalemiks ümbervaletamisele.
Selline käitumine on omane totalitarismile, ehk meie riigi olusid arvestades suundumust totaalsele kommertsühiskonnale. Selline riik käitub ise kui a- saotsaal ja muudab ka enda riigi liikmed a- sotsiaalideks tunnistades ideaalina vaid kommertsühiskonnale omast.
A-sotsiaalne riik ja seda juhtiv poliitiline tasand on selline, kus riik ei täida enda lubadusi, või tegeleb vaid enda loodud probleemide, mitte ühiskonna probleemide lahendamisega. Luua on aga mõistlik vaid neid probleeme, mida lahendada osatakse mitte nende probleemidega, mida ühiskonnas vaja on.
See viib ühiskonna veelgi sügavamale a-sotsialiseerumise teele või väljarändeni.
