9. märtsil möödub 61 aastat sellest traagilisest päevast, kui pommirünnakute tõttu sai kannatada suur osa Tallinnast. Oma mälestusi tollest hirmsast sündmusest saatis toimetusele Ottawas elav AINO RAIDJÕE REBANE, kes oli siis 13aastane.
Elasime Tallinnas Linda tänaval. 9. märtsil 1944 otsustasime emaga minna kino Amorisse vaatama filmi „Heimat Deine Sterne“. Kino asus Harju tänaval, meie kodust paras jalutuskäik. Mul oli kolmekuune vend Võido ja 7aastane õde Õie, kelle järgi jäi vaatama vanaema.
Sel päeval oli raadios hoiatus, et õhtul tuleb proovihäire, aga arvasime, et jõuame enne koju tagasi. Olime umbes pool filmi näinud, kui kuulsime sireene. Film jäeti pooleli, tuled pandi põlema ja rahvas hakkas väljuma. Meie istusime võrdlemisi väljapääsu ligidal ja saime üsna ruttu välja kangialusesse, mis läks Harju tänavale. Seal nägime, et see polnud mingi proovihäire, vaid tõsine pommirünnak süütepommidega. Üks plahvatus käis teise järgi, kivitükke ja tuletunglaid sadas kaela. Müra oli hirmus. Kangi alt Harju tänavale polnud enam võimalik minna, see oli juba lühikese ajaga rusudes ja põles, kangiesine oli blokeeritud. Kangi teises otsas oli kõrge plank lukustatud väravaga. Rahvast tuli kinost järjest juurde ja oli kõva trügimine. Meie olime liikunud taha otsa, kus oli see värav. Mõned eesti sõdurid püüdsid väravat lahti murda ja see õnnestuski. Meie olime nende kannul. Värav viis Kuld Lõvi tagahoovi ja sealt läks uks majja. Püüdsime uksest sisse saada, aga seestpoolt püüti seda lukustada. Meil ei olnud ju kusagile mujale minna — Harju tänav põles, kangialune oli puupüsti rahvast täis ja kinost püüdsid veel inimesed välja trügida. Olime nagu rotid lõksus ja meie selja taga trügiti paaniliselt meile peale. Mehed kangutasid meeleheitlikult ukse kallal. Lõpuks anti seestpoolt järgi ja saime sisse. Köögist tormasime edasi söögisaali. Seal oli olnud saksa ohvitseride bankett. Üks pomm oli juba Kuld Lõvisse tulnud, oli surnud ja haavatud ohvitsere, osa laualinu ja kardinaid põles. Me tormasime edasi, otsides, kust välja saaks. Hoone oli ka osalt juba varisenud ning põles.
Teine pomm tabas hoonet. Igalt poolt kukkus tükke ja leegid limpsasid ringi. Üks noor tütarlaps seisis ja nuttis hüsteeriliselt, jäädes teistele jalgu. Ta oleks vist varsti maha tallatud, aga ema võttis tal ümbert kinni ja tõmbas meiega kaasa. Kuidagi liikusime mööda treppe aina ülespoole. Tütarlaps oli klammerdunud ema külge nagu uppuja, rääkides nutu sekka, et oli Saaremaalt esimest korda elus Tallinnas ja tuli kinno. Inimesed olid paanikas, elektrituled kustunud, ainult leekide valgus. Märkasime endi ees üht meest, kes paistis teadvat, kuhu minna. Ta ütles: tulge minu järgi, ma tean, kust me veinikeldrisse saame, sellele ei tee pommidki midagi. Läksimegi pooljoostes tema järgi. Äkki ta seisatas ja hüüdis: „Siit!“ ning kadus. Vaatasin alla, ta oli hüpanud kolmanda korruse aknast alla siseõue, rusuhunniku otsa, aga maandus tervelt, läks ruttu üle õue ning kadus kusagilt aknast sisse.
Mina kardan kõrgusi. Vaatasin abitult ema poole. Ta lausa röögatas: „Hüppa!“ Hüppasin huupi ja maandusin kivihunniku otsa. Ema käskis ka tüdrukul hüpata, aga too ei julgenud. Ema lükkas ta ühe noore mehe kaenlasse, käskides mehel ta järgi vaadata ning hüppas ise mulle järgi. Ka tema maandus jalgadele. Üksteise järel läksime sisse samast kõrgest keldriaknast, kust veinikelner, kes meid alla aitas.
Keldrid olid paksude võlvidega, väga tolmused ja peenikest risu sadas kaela, aga võlvid ei varisenud sisse. Kui keldris olime, tuli kolmas pomm. Neid sadas kogu aja ja prahmakad olid hirmsad. Arvan, et igaüks meist palvetas vaikselt, et pääseksime eluga ja et kodud ning omaksed pääseksid. Ma ei tea, kui kaua me seal olime, aga tundus pikk aeg. Pommitamine jäi järgi. Ootasime natuke, et kas tõesti on möödas, siis kuulsime mehi saksa keeles väljas hüüdmas, et kas keegi on elus siin all. Need oli saksa sõjaväe politseinikud ja nad aitasid meid kõiki keldriaknast välja.
Kui välja saime, olime kohkunud. Kuld Lõvi polnud enam, ainult suur rusuhunnik. Imelikul kombel see osa seinast, kus meie aknast välja hüppasime, seisis veel nagu mingi monument. Harju tänavalt üldse läbi ei saanud. Läksime üle Kuld Lõvi rusude ühele tänavale seal taga, nägime Niguliste kiriku katust põlemas. Ruttasime edasi. Äkki minu vasak jalg läks nii valusaks, et enam edasi ei saanud. Seisin keset tänavat ühe põleva hoone juures. Emale toetudes sain aeglaselt edasi kõndida. Saime natuke maad minna, kui selja taga oli hirmus kolakas — põleva maja katus kukkus alla tänavale, kus ma olin seisnud mõni minut tagasi.
Läksime edasi nii kiiresti kui ma suutsin, et koju pere juurde jõuda. Siis algasid jälle sireenid ja pommitamine. Püüdsime varju leida. Olime just Du Nord’i kohal ja püüdsime sinna sisse saada, aga kedagi sisse ei lastud. Lõpuks saime ühe vana maja keldrisse, mis oli juba inimesi täis. Sinna tuli veel inimesi Estonia teatrist, kes olid käinud Krati etendust vaatamas ja rääkisid, et Estoniasse tuli kaks pommi ja ta põleb. Ka need inimesed olid mures oma perede üle ja olid teel kodu poole, kui uus rünnak algas. Õhku oli vähe. Istuda ruumi ei olnud, seisime üsna ukse juures. Ei tea kui palju meil seal kaitset oli, aga tundus kindlam kui õues lageda taeva all. Pommitamine näis olevat kõige suurem südalinna kohal.
Kui viimaks seegi rünnak lõppes, asusime uuesti koduteele. Kui jõudsime Balti jaama juurde, paistis, et oli mõni üksik tulekahju siin-seal, aga sellist tulemüüri kui meil selja taha jäi ei olnud. Varsti jõudsimegi Linda tänavale ja nägime, et kõik majad seisid ja vanaema korterimaja oli ka terve, välja arvatud aknad. Ainult ühel majal oli tulnud väike süütepomm läbi katuse pööningule. Vanaema oli lastega algul olnud korteri esikus, mil ei olnud aknaid, kui aga laest hakkas krohvi alla tulema, läksid nad keldrisse varjule. Vanaema ja Õie olid väga mures, kuna teadsid, et läksime kino Amorisse ja pommitamine ning tulemeri paistsid rohkem sealpool. Küll meil oli kõigil heameel elus ja jälle koos olla. Korter oli külm, aknad katki, ronisime kõik ema suurde voodisse tekivirna alla ja isegi magasime mõne tunni.
Sel ööl hävis Tallinnas väga palju ja suri palju inimesi. Koolid pandi kinni, mul jäigi kuues klass lõpetamata. Tunnistus saadeti postiga koju. Ise läksime maale onu talusse. Septembri lõpupoole õnnestus põgeneda pisikese paadiga Rootsi, olles mitu ööd-päeva hirmsas tormis merel. Ka siis pääsesime imekombel.
Sellest on nüüd üle 60 aasta möödas, aga ma ei unusta seda kuupäeva eluilmaski.
Meenutused 9. märtsi Tallinna pommitamisest (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
see pommitamine oli tõesti jube ma ise ei elanud siis aga mu ema isa ja vanaema on mulle sellest rääkinud
Arvamus
TRENDING
