Nädala portree: Helen Lokuta — uus täht Eesti ooperi tulevikutaevas
Kultuur | 08 Jul 2003  | EWR
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
„Kauni tämbriga tugev ja selge hääl kõlas hästi kõigis registrites, lisandus meeldiv esinemismaneer ning võluv loomulikkus. Lokuta tuli toime väga keerukate tehniliste ja sisuliste ülesannetega, säilitades seejuures sundimatuse ja mängurõõmu. Tal oli ka oma nägemuse esiletoomise julgust,“ kõlas kriitika Helen Lokuta esinemise kohta.

Äsja lõpetas noor lauljanna Karlsruhe Muusikaülikooli Teatriinstituudi lavastatud etendused Gioachino Rossini „La Cenerentola'ga“, lauldes seal peaosa. „Tuhkatriinu“ on kindlasti maailma üks populaarsemaid muinasjutte, mida on trükitud koguni 7000 erinevat versiooni. 1817. a. esietendus Roomas Rossini (1792-1868) Jacopo Ferretti libretole komponeeritud opera buffa „La Cenerentola“, mille tekst põhineb Charles Perrault muinasjutul „Cendrillon ehk klaasist tuhvel“. Tänaseni ei ole ooper kaotanud oma aktuaalsust. Selles on juttu kahest inimesest, kes võitlevad oma isikliku õnne eest. Tuhkatriinu, keda päevast-päeva alandatakse, läheb ikkagi enesekindlalt elus edasi, realiseerides oma unistusi. Teine peaosaline, Prints, ei nõustu õukonna rangete traditsioonidega, vaid otsib inimestes sisemisi väärtusi. Mõlemal õnnestub vabaneda ühiskonna survest ja nad on võimelised langetama isiklikke otsuseid. „La Cenerentola“ muutub nende inimeste sisemise jõu parabooliks, kes osutavad vastupanu piiratud mõtlemisviisile ning leiavad siiski ka oma isikliku õnne. Andrea Raabe lavastuses muutub reaalsus muinasjutuks, kus õiglus võidab: halbade karakterite üle naerdakse ning head omadused tuuakse esile. Lõpus juhtub aga see tegelik ime – näiliselt illusoorne tüüpiline muinasjutu lõpp osutub reaalsuseks, Prints ja Tuhkatriinu lahkuvad muinasjutumaailmast, kusjuures teised figuurid muutuvad marionettideks.

Helen Lokutale ei ole Baden tundmatu linn, ta tuli siia mõned aastad tagasi peale III kursuse lõpetamist Eesti Muusikaakadeemias Pille Lille klassis, stipendiumide abil prof.r Maria Venuti juurde õpinguid jätkama. Kõrgkooli Tallinnas lõpetas ta Peterburi lauluõpetaja Tamara Novotshenko käe all, kes noore metsosoprani arvates oli väga hea, suurte teadmistega vene laulukooliga õpetaja ning oskas teda suurepäraselt juhendada. Lokutal on Rahvusteatriga „Estonia“ sõlmitud rollileping ning ta laulab seal edasi Bizet' „Carmenis“ Mercedest, Verdi „Traviatas“ Florat ning „Rigolettos“ Magdalenat ning esineb balletis „Coppelia“ vokaalsolistina. Endla teatriga tegi noor solist kaasa projekti menukast Verdi „Rigoletto'st“. Järgmise rollina on kavas Polina osa Tshaikovski „Padaemandas“.

Kuidas sulle endale meeldis Tuhkatriinu roll?

See oli minu jaoks suurepärane kogemus. Andrea Raabe, kes Tuhkatriinu lavale tõi, on ekstraklassi lavastaja, mis oli mulle muidugi suureks eeliseks. Ta oli mulle pidevalt suureks abiks. Koos otsisime rolli lahendust, arutasime, kuidas seda üles ehitada nii, et see kogu tüki kontseptsiooniga kokku läheks. Ta aitas mul leida ka rolli tunnetust. Tuhkatriinu oli üks mu unistustest, sest see on üks raskemaid metsosoprani rolle üldse. Mulle oli see väga hea võimalus — seda veel suurel laval koos suure orkestriga. Samuti juhendas mind mu õpetaja, prof. Maria Venuti nii tehniliselt kui muusikaliselt.

Kuidas tuled toime töö ja emarolliga?

Oi, suurepäraselt. Ütleskin, et emana on isegi lihtsam tööd teha. Muidugi pean oma lapsele palju aega pühendama, raha kulub rohkem, kuid see on ju normaalne. Olen olnud kuus aastat abielus, seega oligi õige aeg laste peale mõelda. Lapse saamine on kindlasti ka mind ennast paremaks muutnud, nüüd ei arvesta ma ainult iseendaga.

Kas su poeg on ka musikaalne?

Oi, ja! Ta armastab väga muusikat. Ostsin talle muusikakeskuse ja tal on võimalus igal ajal muusikat kuulata. Ta teeb pilli lahti ning hakkab kohe rütmide saatel ennast liigutama. „La Cenerentola't“ esitati ka lasteetendusena. Poiss käis koos vanaemaga seda kuulamas. Esimese vaatuse ajal istusid nad neljandas reas ja ta tundis mu ära ning ning hakkas hüüdma, et tahab emme juurde... Teiseks vaatuseks otsustas mu ema minna tagumisse ritta. Mul oli laval uhke pruutkleit seljas ning võõrasõed hüplesid mu ees, seega ei võinud mu poeg mind näha. Aga ta tundis ära minu hääle... Kuid ta pidas korralikult kogu ooperi vastu, sest ta on sellega tegelikult ka juba harjunud, ma ju harjutan palju kodus.

Kuidas sinust sai üldse laulja?

Laulmisega alustasin väga vara. Me oleme kristlased ja juba sünnist saadik viidi mind kirikusse. Kristlased laulavad ju palju, hiljem tuli pühapäevakool, kooris laulmine, soololaulmine. Vahel tekkis isegi tüdimus – miks ma pean kogu aeg esinema, mängida tahaks ju ka. Kuid laulmine lihtsalt oli üks kindel osa minu elust. Meie perekonnas, aga ka seltskonnas, kus me liikusime, oli muusikal tähtis osa. See tõi rõõmu ja positiivseid emotsioone. Muusikakoolis õppisin tegelikult seitse aastat viiulit. Kuid hiljem valisin ikkagi proovi mõttes laulmise ja see hakkas hästi minema. Lõpetasin kõigepealt Elleri kooli Tartus, siis läksin Muusikaakadeemiasse. Mul on hea meel, et olen selle erilala valinud. See on põnev, saab teha palju kombineeritud loomingulist tööd, nii näitlejana kui muusikuna. Mind huvitab rohkem ooper, kuigi laulan meelsasti ka kammermuusikat.

Kui raske on erinevatesse rollidesse sisseelamine ja sealt jälle väljatulemine?

See on tõepoolest väga emotsionaalne töö, mis võtab palju, kuid annab ka palju — nii mulle endale kui publikule. Seda tööd on võimalik ainult siis teha, kui see endale väga meeldib. Vajalik on tugev kontsentratsioon ning rolli sisenemisel aitab kaasa lavastaja. Peale etendust, mil on kogu hingega püütud publikule elamusi vahendada, on hea sõpradega koos istuda, see aitab pinge langemisel ja uuesti iseenda leidmisel.

Kuidas sa valmistad ennast ette?

Harjutama peab muidugi kõvasti. Tuhkatriinu rolliks valmistusin ma ligi aasta. Kõigepealt lugesin libretot, tutvusin muusikaga, õppisin teksti pähe, siis tuli rollilahenduse otsimine, muusikalised proovid koos dirigendiga ja töö lavastajaga, hiljem pandi stseenid kokku ning algasid proovid orkestriga.

Kuna Eestis on lauljatel esinemisvõimalusi vähe, kas oled mõelnud välismaale minemise peale? Pealegi on sinu õpetaja Maria Venuti (kes küll väga kriitilisena tuntud on), ennustanud sulle säravat tulevikku.

Mulle meeldib Eestis väga. Ja ma armastan seda maad meeletult. Eestis on ju kaks ooperiteatrit, „Estonia“ ja „Vanemuine“. Olen õnnelikus olukorras, sest mul on olnud Eestis tööpakkumisi piisavalt. Kuid muidugi võtan ma esinemispakkumisi vastu ka teistest maadest, see on lauljate puhul normaalne, et keegi ei laula kunagi ainult ühes teatris. Loodan, et nüüd peale „Tuhkatriinu“ esitust võetakse minuga ühendust, kuna etendust olid vaatamas ühe tuntud Stuttgardi agentuuri inimesed. Kõikidele interpreetidele on algus raske, kuid siis hakkab liikumisvõimalusi tekkima. Ma ise ei mõtlegi tegelikult sellele, kuhu minna, vaid ennekõike rollide peale – milliseid tegelasi ma sooviksin kehastada või laulda. Kui arvestada, et igal aastal pürib Muusikaakadeemiasse kõige rohkem üliõpilasi just laulu erialale ja ainult 1% nendest leiab hiljem solistidena tööd, siis peavad mitmed loomulikult minema teiste maade teatrite ustele koputama.

„La Cenerentola't“ tegid ju koos mitme erineva rahvuse esindajaga, kuidas sujus teie koostöö?

Meil oli väga vahva koosseis. Meie „isa“ oli Korea poiss ning tal oli kolm blondi tütart – eestlanna, soomlanna ja norralanna. Ka Prints oli korealane. Kuid meil ei olnud mingeid arusaamatusi; rahvusvaheline seltskond ainult täiendab üksteist, ja see tuleb kasuks.

Kui tähtis on sulle välismaal eestlastega suhtlemine?

Karlsruhes on väga vahva ja sõbralik muusikute seltskond. Praegu õpib siin vist 15 eestlast. Minu etendust käis kuulamas suur seltskond, pärast läksime koos menu pühitsema. Kõik on väga sõbralikud ja abivalmid, see on oluline. On tore, et kui lähed kuskile välja, siis on sõbrad ees ootamas. Tähtis on üksteise toetamine ja et ei oleks mingit kiibitsemist. Kuid tihtipeale kohtan peale esinemisi teistes linnades või maades samuti eestlasi, see on vahva. Tore, kui info leviks paremini, siin aitab kindlasti tulevikus kaasa septembris Eesti Suursaatkonda Berliini saabuv kultuuriatashee.

Kas Eesti ooperiteatrid kurdavad külastajate puuduse üle?

Ei, sugugi mitte. Eestis käivad inimesed palju teatris, kuid piletihindasid ei või kõrgele tõsta, seetõttu on tähtis, et riik toetaks kultuuri. „Estonias“ on praegu remont ja me loodame, et peale uuendusi hakkab teatril ka finantsiliselt paremini minema. Tshaikovski „Luikede järv“ oli näiteks iga kord 110% välja müüdud, alati pandi lisatoole juurde. Tartu on muidugi väiksem linn ja seal on nüüd konkureeriv kontsertmaja, mistõttu ei jätku alati publikut. Kuna ooper on eksklusiivne, ütleksin isegi luksuskunst, siis on riigil, kus majanduslikult asjad hästi ei lähe, raske kunsti üleval pidada. Ooperi suhtes on nooremal publikul tihtipeale ka eelarvamusi, nad arvavad, et see on igav ja lähevad parema meelega midagi kergemat, nagu operette, vaatama. Kutsusin Pärnusse oma sõbrad „Rigoletto't“ vaatama ning olin natuke mures, et nad lahkuvad teatrist peale esimest vaatust. Kuid nad olid vaimustuses ning üllatunud, et ooper võib olla koguni põnev.

Milliseid omadusi oodatakse tänapäeval lauljatelt?

Peale hea lauluhääle ja tehnika oodatakse muidugi seda, et sinus oleks tera, säde ja isikupära. Iga pisiasi on oluline, kuidas suudad ennast esitada, millise mulje jätta. Tähtis on emotsionaalne vastupanuvõime, närvipinge talumine. Euroopas on väga palju häid lauljaid, näiteks Venemaalt ja Koreast ning seetõttu on konkurss väga suur.

Kuidas sa hoiad ennast vormis?

Ma teen aktiivselt sporti, käin ujumas. Kuid ka igapäevane ettevalmistus, nagu laulutehnilise poole pealt hingamistehnika, on omaette füüsiline treening. Tuhkatriinuna olin kolm tundi pidevalt laval, see nõudis suurt kontsentratsiooni, samaaegselt tuli liikudes tehniliselt raskeid asju laulda. Võhma peab muidugi olema. Kuid mu aastane poeg hoiab mind ka heas vormis, tema kandmine süles on juba omamoodi trenn.



 
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Kultuur
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus