Euroopa Liit ja USA ehk mõtteid kodumaa positsioneerimisest maailmas
Eestlased Eestis | 08 Mar 2012  | EWR
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
 - pics/2012/03/35504_001_t.jpg
Janar Siniväli

Ma ei ole klassikaline euroskeptik. Tänapäeva maailmas, eriti arvestades teravaid suhteid meie enda idanaabriga, on hea omada võimsaid sõpru. Ei EL ega NATO garanteeri küll meile suurt midagi, aga on siiski samaväärsel kaitsetasemel näiteks auto signalisatsiooniga – kurjategijat sajaprotsendiliselt ei peata, ent kui vargal on valida alarmiga ja alarmita sõiduki vahel, võtab ilmselt viimase. Nagu me ka nägime – Venemaa demostratsioonesinemine Eestis 2007.aasta aprillis nõudis kavalat planeerimist ning tulemus jäi lahjaks, kuid Gruusiaga mindi juba otse käsipidi kokku. Ehk siis meil on hea omada Euroopa ja Ameerika Ühendriikide näol sõpru, et saaksime rahus toimetada ning võimalikult turvaliselt enda riiki arendada. Aga kannupoisiks olemine ei ole sõprus. Kõiksugu ametnike rumalustele või mõjutustele esimeste seas kaasanoogutamine ei ole innovaatilisus!

Ma ei salga – paljud Euroopa Liidus juurutatud reeglid ja standardid on mõistlikud ja tagavad sujuvuse/turvalisuse. Kuid siiski on suurriikide huvigruppide lobitöö ja bürokraatide elukauge pinginühkimise tulemusena sündinud suunistest saanud meie tänase valitsuse jaoks religioon. See, mida Euroopa või USA kasvõi lihtlabaselt soovitab, muutub meie jaoks aksiomaatiliseks tõeks enda riigi edasise toimimise planeerimisel. Kes midagigi sealselt kahtluse alla seab, eksib püha püha lääneliku demokraatia vastu ning kuulub valitsuse silmis automaatselt põlgust väärivate ketserite kilda.

Kuidas muidu oleme sattunud olukorda, kus lasteasutust on lihtsam ehitada hallitavasse küprokmajja kui "ebahügieenilisse" palktaresse ning toidulauale passivad küll E-ained, ent mitte kooli enda peenral kasvatatud porgandid? Kuidas on silmikahjustavad säästupirnid järsku paremad kui eluterved ja loodussäästlikumalt toodetud hõõgpirnid? Miks meie piima ohustab saamine piimalaadseks tooteks?

Miks meile ei jagunud õigeaegselt seagripi vaktsiini ning alles siis, kui epideemia taandumas, leiti lollid eestlased, kes suure hulga kasutuks muutuvat (ning selleks ajaks ohtlikukski nimetatud) surrogaati ära ostsid?

Alustame küsimusest, miks me käitume rahvusvahelisel areenil nagu vaene sugulane. Me oleme ilmselgelt kompleksides enda väiksuse tõttu ja selle tõttu, et näiteks seesama Euroliit meid nii palju aidanud on. Meil on tunne, et viibime sel peol suurriikide armust ning seetõttu justkui peame käituma nende suhtes püüdliku kaasanoogutajana või isegi aupaklikult. Et äkki muidu aetakse peolt minema. Meie ju vajame neid omast arust rohkem kui nemad meiesugust pisikest riiki. Selle läbiva eksiarvamuse lükkan siinkohal ümber – Euroliidule on vaja meid vähemalt samapalju kui meile neid. Ärgem mõelgem summadele, vaid mõelgem kasvõi selle peale, kui suurt probleemi võiks Euroopa Liidule põhjustada üks paindlik ja hakkaja, läänemeelsete ärikommetega, ent nende liitu mittekuuluv väikeriik, kus võiks toota nii palju sajavatiseid hõõgpirne kui kulub, müüa aktsiisivabalt misiganes kütuseid ning korstnaidki piiramatult tossutada. Ma ütleksin, et sellise stsenaariumi kohaselt oleks siin Eestis üks oaas keset euronõuete kõrbe ning oskusliku tegutsemise korral annaks seda fakti ümberkaudsetele riikidele päris osavalt turustada. Eeldusel, et me ennast omaenda ahnusega kaasnevate liialduste eest mõistame kaitsta. Samuti on USA´le kasulik, kui NATO liikmesriigid asuvad kohe vastu Venemaa piiri. Nii et keegi ei aja meid kusagilt ära, kui me Euroliidus enda eest seisame. Ainus, mida me võime saada, on väike noomimine, kuid pikas perspektiivis austus.

Seega ma siiski ei mõtle, et me peaksime täna hakkama Euroopat pikalt saatma, kogu maailma boikoteerima ja metsas kaevikus istuma, aga ma väidan, et peame looma võrdse partnerluse mitte alandliku kintsukaapimise! Me ei pea hakkama ühelegi ideele vastu sellepärast, et need pärinevad Euroopast, kuid me ei pea olema ka nõus kõigega, mida ülevalt soovitatakse. Me peame eelkõige oma rahva (põhjendatud) tahet austama ning, kuigi ma mõistan suurepäraselt lobitöö toimemehhanisme, peame mõnes küsimuses olema kasvõi viimaseks vastuhakkajaks, kui olukord seda nõuab. See, et teised ees teevad, ei ole argument. Mitte kunagi. Kui me positsioneerime end mõnes globaalses küsimuses mitte argumentidega, vaid kuuluvusega mingite juba otsused teinud riikide sekka, ei saa meist kunagi arvamusliidreid, keda kuulatakse. Jah, Euroopa ja USA kiidavad meie püüdlikkust täna, kuid selles kiituses puudub respekt. Pigem me oleme neile selline poolmeelelahutuslik katselabor, kes oma püüdlikkuses ka kõik absurdsed olukorrad lahendab, kuid kas memme vaev saab selles olukorras ka kord tasutud?

 
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Eestlased Eestis
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus