Eesti Elu
Peeter Brambati dokfilm „Kosmos 68`“ ärgitab mõtisklema
Kultuur | 16 Dec 2011  | Sirje Vihma-NormetEesti Elu
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Tallinna kinos „Sõprus“ esilinastus 1. detsembril Peeter Brambati dokumentaalfilm eesti rock-muusika ajaloost „Kosmos 68`“. Film räägib esimesest rock-kontserdist Eestis, mis toimus kinos „Kosmos“ aastal 1968. Vastvalminud elegantses kinosaalis oli õhtu juhiks meie filmidiiva Ada Lundver ja publikuks nö „kuldsete kuuekümnendate“ põlvkonna esindajad.

1968. aasta oli oluline mitmes mõttes, kui vaid meenutada Praha sündmusi, kus nõukogude tankide abil suruti maha tšehhide vabaduspüüdlused. Tšehhi sündmused mõjutasid suuresti ka eesti intellektuaalide maailmavaadet.
*
Lõpuks on meenutuste aeg kätte jõudnud ka meie erinevatele rocki-põlvkondadele. Traagiliselt hukkunud Urmas Alenderist on aastate jooksul kirjutatud mitu raamatut. Neile lisaks ilmusid hiljuti Igor Garšneki Ruja-raamat ning soomlase Harri Rinne raamat laulvast revolutsioonist. Mõlemaid on äärmiselt põnev lugeda. Soomlase Rinne raamatu teeb eriliseks see, et teos on kirjutatud kõrvaltvaataja pilgu läbi. Suurte filosoofiliste üldistusteni Rinne küll ei jõua, aga tema täpsed ajastukommentaarid ning intervjuude valik ärgitasid edasi mõtisklema.

Rinne raamatu lehekülgedel figureerivad ka Brambati dokfilmi tegelased. Näiteks on Brambati filmiski juttu kunagisest Vanemuise näitlejast ning hilisemast tuntud rokkarist Aleksander Müllerist. Temast on filmis tehtud lausa Shakespeare’i sulge vääriv tegelane—see oli tõesti haruldane vaatepilt, kuidas Mülleri Sass - see „Tartu vaim“ ja elust räsitud vananev „rockipeer“ - lõpukaadrites mööda Supilinna tänavaid komberdas. Mõju oli seda suurem, et nägime samas filmis ka noort lokkispäist Müllerit 1976. a Viljandi rockifestivalil esinemas. Ja muidugi kohe koos skandaaliga! Tal olevat keelatud Jüri Üdi tekstile kirjutatud laulu „Narkomaan“ esitada. Müller astus muidugi keelust üle, laulis oma laulu tohutu menuga ära ja sai edaspidiseks esinemiskeelu. Esinemiskeelu sai ka karismaatiline rock-laulja Joel Steinfeldt. Aga mitte keelatud laule lauldes, vaid hoopis sürrealistlikku luulet lugedes. Lõppkokkuvõttes keelati ära kogu rockfestival ja rohkem festivale pole Viljandis olnudki.

Nõuka-ajal käis rockmuusikutega koos tihti sõnapaar „ta sai esinemiskeelu“. Ilmselt on kõik eesti rock-ansamblid erinevatel põhjustel mõne esinemiskeelu saanud.Ometi jääb Rinne raamatut lugedes mulje, et Joel Steinfeldt ja Peeter Volkonski (Volk) said neid keelde mõneti kergekäelisemalt ja räigemalt. Näiteks keelati Volgil Eesti NSV kultuuriministri käskkirjaga ära lausa kõik avalikud esinemised. Ta pandi pärast Propelleri jalgpallimatši-kontserti keelu alla mitte ainult rockmuusikuna, vaid tal keelati ka näitlejana teatris esineda. Esinemiskeeld kestis kuni 1985. aastani, seega viis aastat! Ometi oli Volk Panso-kooli 7. lennu üks andekamaid näitlejaid ja eesti rockmuusikute seas üks omanäolisemaid tegijaid.

Nii pikaks ajaks kõikide esinemiste ärakeelamine oli räige karistus, kui teada, et purjus näitleja tõttu terve etenduse ärajäämist karistati raadios ja televisioonis esinemise keeluga vaid kolmeks kuuks. Niisugune karistus tõesti distsiplineeris, sest oli see ju näitlejal ainuke võimalus oma väikesele palgale lisa teenida. Esinemiskeeldude põhjused olid tänapäeva mõistes niivõrd naeruväärsed, et neid pole mõtet siin üles lugema hakatagi. Aja-distantsilt tagasi vaadates tundub, et Steinfeldti ja Volkonskit karistati karmimalt hoopis muudel põhjustel, kui välja paista lasti. Steinfeldt oli kunagi nooruses püüdnud üle Karjala piiri Soome põgeneda, mis õnnestumisel oleks andnud talle kurja tiitli „kodumaa reetur“. Volkonski üle N.Liidu tuntud tippmuusikust isa emigreerus küll seaduslikult, kuid temastki sai nõukogulikes kaanonites „kodumaa reetur“. Nende lähisugulastest said aga paugupealt inimesed, keda kutsuti „nevõjezdnoi’deks“- nii kutsuti inimesi, kes ei saanud välismaale reisida ja nende tegevusel hoiti ka rangemalt silma peal. Sellest lähtuvalt muutuvad mõistetavamaks ka need absurdimaigulised esinemiskeelud.
*

Brambati filmi „Kosmos 68`“ teevad põnevaks haruldased dokumentaalkaadrid. Samal 1968. a käis Eestis esinemas ka esimene tõeline lääne rock-ansambel – „Ernos“ Soomest. „Ernose“ esinemisest sai paugupealt linnalegend – „Estonia“ kontserdisaal (sic!) oli puupüsti täis ja menu oli tohutu. Filmis meenutavad seda kontserti ka „Ernose“ kunagised pillimehed – nii suur edu olevat neile tulnud täieliku üllatusena.

Aasta varem, 1967. a väisas Tallinna esimest džässfestivali ameerika džässilegend Charles Lloyd. Tema esinemise menukust saab mõõta numbrites – kontserdi lõpuaplaus olevat kestnud 8 minutit ja 20 sekundit. Seegi festival keelati ära. Paarkümmend aastat hiljem, juba perestroika tuultes, elustati kohe ka džässfestival ja festivali kunstiline juht Anne Erm kutsus Tallinnasse uuesti esinema nüüd juba maailmakuulsa Charles Lloydi. Temagi meenutas Brambati filmis 1967. a esinemist Tallinnas suure heldimusega.

Rock-festivalide ärakeelamiste laine lõppes 1979. a mais uue festivali sünniga - Tartu levimuusikapäevadega. Sellest sai eesti elitaarse rocki põhiline foorum ja tänu korraldajate diplomaatilisele võimekusele peeti festivale igal kevadel kuni laulva revolutsioonini. Tartu levipäevad olid Linnart Mälli poolt korraldatud orientalistika kollokviumite kõrval meie vaimse eliidi kokkusaamise paikadeks. Tartu levimuusika- ehk rockipäevadest tuleb ilmselt rohkem juttu juba Brambati järgmistes dokumentaalfilmides. On ju film „Kosmos 68`“ alles esimene osa eesti rocki-ajaloole pühendatud dokfilmidest.

 
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Kultuur
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus