Reedel, 2. septembril oli Estonia kontserdisaalis tavalisest ülevam meeleolu - avati ERSO 85. juubeli hooaeg. Enne kontserti sai uudistada Hollandi skulptori proua Dioni ten Busscheni Järvi büsti, mis on tehtud meie „rahvuslikust materjalist“ turbast ja maitsta torti, millel ilutses number 50. See ümmargune arv tähistas Neeme ja Liilian Järvi kuldpulma-aastapäeva.


Puupüsti saalitäis ootas Neeme Järvi ERSO ette saabumist hiirvaikselt. Paljudel saalisolijatel oli veel meeles Neeme Järvi viimane kontsert 1979. aastal 1.oktoobril – rahvusvahelisel muusikapäeval. Varsti pärast seda kontserti lahkus Järvi oma perega Eestist ja temast ei võinud pikki aastaid enam midagi kirjutada. Nüüd - 32 aastat hiljem - tuleb Järvi maailmakuulsa dirigendina oma armastatud orkestri ette. Taas peadirigendina! Niisuguste hetkede nimel tasub elada.

Kontserdi avalooks oli Villem Kapi „Põhjarannik“ ERSO ja Eesti Riikliku Meeskoori esituses. Neeme Järvi pani teose kohe elama – meie põhjaranniku tuuled ja tormid oleksid nagu füüsiliselt saali tuisanud. Niivõrd energiat täis oli kogu esitus. Kapi „Põhjaranniku“ muusikaline idee meenutab suuresti soomlaste „Finlandiat“. Teost, mis Vene tsaaririigis oli keelatud. On ju selles muusikas täiesti varjamatu sõnum - soomlased nii kergesti alla ei anna. See on ka ilma tekstita selge. V. Kapi „Põhjaranniku“ ideed toetavad Kersti Merilaasi luuleread: „Seis! Siit ei edasi saa; ei kumbki edasi saa: võimas on meri, veel võimsam on maa!“

Kontserdipublik oli „Põhjarannikuga“ üles köetud ja nii võis juba rahulikumalt edasi mõtiskleda. Teiseks kõlas Robert Schumanni Kolmas sümfoonia Es-duur („Reini sümfoonia“). Teos on meie sümfoonikutel hästi sisse mängitud, seda on dirigeerinud Toomas Vavilov (2001. a) ja isegi plaadistatud legendaarse Gennadi Roždestvenski käe all (1978. a).

Schumanni sümfoonia kirjeldab muusikalises keeles Reinimaa looduse ilu, millest olid sisse võetud teisedki saksa heliloojad - näiteks suur Richard Wagner. Traagilise alatooni annab teosele teadmine, et Schumann üritas teha enesetappu, hüpates just sellesse tema enda poolt ülistatud Reini jõkke.

Kontserdi teises pooles kõlas Richard Straussi põnevas helikeeles sümfooniline poeem „Don Quijote“. Solistideks olid Aleksander Zemtsov vioolal ja Jan-Erik Gustafsson tšellol. Neeme Järvis endaski on midagi sellest Cervantese kangelasest. Temaski on seda lootusetuna tunduvat võitlusvaimu eesti klassikalise muusika eest. Ja eesti muusikute käekäigu eest üldisemaski plaanis. Tuuleveskiks on aga politiseerunud rahamaailm oma bürokraatiamasinaga.

Kontserdi lõpuks läks lahti ehtne laulupidu. Laulsid nii meeskoorilauljad kui ka publik saalis, saatjaks meie esindusorkester. Ja õnnehigist särav Neeme Järvi tantsitas kõiki neid, kes olid sellele muusikaajalooliselt tähendusrikkale kontserdile pileti saanud.