Eesti Elu
Andres Ehin (1)
Kultuur | 05 Feb 2010  | Urve KaruksEesti Elu
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Esimest korda kohtasin Andres Ehinit Jüri Arraku poolt maalitud portreel. Salapäraselt muigav noor blond mees hoidis kahe käe vahel mingit lõnga, mille küljes rippusid omapärased paberist väljalõigatud kujud. See tuletas meelde Mona Lisa muiet, millega nagu öeldi, et vaat, mina tean üht saladust, aga teie mitte. Hiljem teda näost näkku kohates leidsin, et Arrak oli Andrese sarnasuse 99,99%-liselt tabanud, kaasa arvatud teema sõbraliku olemuse, aga ka oskuse vaadelda inimesi ja ajalugu.

Tookord, kui Andres ja Ly 2002. aastal Torontos käisid, saime kokku Tartu College’is ja pisut hiljem ka minu kodus. Muidugi olin ma nende luulet varem lugenud, ja usun, et luule kaudu saab sõprussilda luua. Tean, et see juhtus ka meie vahel.

2003. a. viibisin Eestis kuus nädalat. Võtsin kontakti Andrese ja Lyga, sest meie esimesest kohtumisest oli väga soe ja armas tunne tekkinud. Nad tulid mulle Tallinna järele ja viisid oma koju Raplasse, kus veetsin väga rahulikud ja ka sündmusrikkad päevad. Kui ma võiksin/tohiksin Andrest ja Lyd iseloomustada, siis oma tähelepanekute najal ütleksin: hingeliselt on nad väga loomulikud inimesed, tagasihoidlikud, ilma pretentsioonideta ja mitte oma-mina esiletõstjad. Kui ma paar päeva nende kodus olin viibinud, valdas mind selline hingerahu, nagu oleksin mingis budistide Ashramis olnud. Tekkis ketserlik mõte, et kui oma sugulasi valida saaksin, oleksin kindlasti just nende toreda perekonna valinud.

Meenub moment, mil käisime Rapla surnuaial. Ajasin oma isa jälgi, kes hüppas Alutaguse metsa läheduses maha Eestist Venemaale sõjaväelasi viivast rongist, võttes endaga kaasa 15 eesti sõjaväelast. Ta kogus enda juurde ka metsas redutavaid talupoegi ja sulaseid ning moodustas neist partisaniüksuse. Hiljem liitus grupp Hirvelaane pataljoniga ja nad võtsid osa veristest lahingutest.

Hirvelaane hauaplats jättis mulle unustamatu mulje. Selle peatsis oli enda Hirvelaane haud. Sealt tuli alla peenart või voodit meenutav hauaplaatide rida noorte (16–25aastaste) meeste nimede ning nende sünni- ja surma-aastatega.

Tahtsin nii väga seda kohta külastada põhjusel, et mu isa, Voldemar Aasoja oli sellest tulisest lahingust osa võtnud ja imekombel eluga pääsenud. Hirvelaane mälestuskivi kohal olevale ränikivist kaarele oli graveeritud: „Isamaa ilu hoieldes, vaenlaste vastu võideldes“.

Andres Ehin on väga tunnustatud Eesti luuletaja ja sellisena läheb ta ka Eesti luule ajalukku. Tema põhimõtete ja keerulise elukäigu tõttu ei tunne väliseestlased tema luulet. Nõukogude ajal läks ta võimudega raksu; olles ajalehe „Sirp ja Vasar“ ajakirjanik, kästi tal kirjutada Tshehhoslovakkia ülestõusu puhul Alexander Dubčeki ja ülestõusnute vastane artikkel, kui vene tankid ja sõjaväelased läksid sealset protesti maha suruma. Loomulikult ei saanud Andres seda kirjutada, sest ta pooldas tulihingeliselt Dubčekit ja rahva vabaduspüüdlusi.

Ta lihtsalt keeldus sellist vastikut/nõmedat artiklit kirjutamast ja siis pandi talle tema enda sõnul „sulg sappa“.

Andreselt ilmus hiljuti luulekogu „Udusulistajad“ (kahemõtteline). Praegu on tal teoksil valikkogu „Igavik vannitoas“, mis sidaldab paremaid luuletusi aastatest 1958 – 2009. Luulekogu „Kuitund“ on ilmunud kolmes keeles (eesti, inglise ja jaapani). Kogumik „Tuul viis põllult ära traktori“ sisaldab 21 Andrese luuletust koos piltidega, mida harrastuskunstnikud on Andrese piltide järgi teinud. Need pildid on omakorda pakkunud inspiratsiooni noortele luuleharrastajatele, kes nende järgi on luuletusi kirjutanud.

Ly Seppel-Ehin tõlgib praegu türgi parima proosakirjaniku, Nobeli preemia laureaadi Orhan Panuki romaani „Minu nimi on punane“. Paar aastat tagasi tõlkis ta sama kirjaniku romaani „Lumi“. Samuti on Ly tõlkinud ja välja andnud luuleraamatu türgi keelest tõlgitud luuletustest. Peaks siinjuures mainima, et ta on seda teinud ilma vahendajata, sest ta on õppinud ja valdab türgi keelt.

Minu lemmikluuletuseks Ehini luulekogudest on „Ülestõusmine” (1949. a. 25. märtsi küüditamise mälestuseks).

Just nagu Marie Under kirjutas luuletuse „Astun vaikselt jõululumist rada/ üle kannatava kodumaa/ 1941.a. juunis küüditatute mälestuseks ja loob nendega kontakti tähistaeva kaudu, mis on üks südantlõhestavaim luuletus eesti keeles, hindan ma Andrese luuletust „Ülestõusmine“ 1949. a. märtsiküüditamise mälestuseks. Ma tsiteeriksin:

Need rongid olid kõik pikad/ ja vedurid ähkisid häda./ Meil pehkinud põhkudel möödus/ see haige ja vaikne nädal.// Ei peljanud algul ma siiski,/ et rongis ka mina murdun/ kuid kaduneljapäeval/ leiti õlgedelt tüüfusse surnuid.// Kui külmas ja rõskes rongis/ me surime üksteise süles/ ei uskunud rusutud rahvas,/ et uuesti tõuseme üles.//

Usun, et seda luuletust ei saa mitte kommenteerida, vaid ainult silmi pühkida…

 
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post

Viimased kommentaarid

Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Fänn06 Feb 2010 16:44
Neiud on vahetusse läinud: tegelikult on fotol ees luuletajast tütar Kristiina ja vanemate vahel keraamik Eliisa.

Loe kõiki kommentaare (1)

Kultuur
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus