Eesti Elu
Pilguheit soome-ugri maailma
Eestlased Kanadas | 04 Sep 2009  | Eerik PurjeEesti Elu
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Sel teemal pidas Tartu College’is kolmapäeval, 26. augustil loengu Fenno-Ugria Asutuse Hõimukeskuse juhataja Jaak Prozes, kes oli äsja esinenud samalaadse ettekandega Metsaülikoolis Kotkajärvel.

Fenno-Ugria asutamisel 1920ndate aastate keskel mängisid olulist rolli Konstantin Päts (tollal Riigikogu liige), Tartu Ülikooli professor Peeter Põld ja haridusministeeriumi kooliosakonna juhataja Gustav Ollik. Hõimuliikumine sai alguse suuresti tänu Eesti, Soome ja Ungari riikide tekkimisele. Eriti aktiivselt tegutsesid selles suunas haridustegelased ja kooliõpetajad, kes lootsid selle abil tugevdada noorte inimeste rahvuslikku identiteeti.

Fenno-Ugria arendas mitmekülgset tegevust: organiseeris kultuuritoimkondade nõupidamisi, hõimukeelte õppimist, Liivi rahvamaja ehitamist, soome-ugri õpilaspäevade korraldamist ja palju muud. Tallinnas asus hõimubüroo, mille sekretärina tegutses Hella Jürgenstein-Raid. Tartusse loodi Fenno-Ugria osakond, kus töötas Villem Ernits.

1940. aastal keelasid Nõukogude okupatsioonivõimud organisatsiooni tegevuse. 1980. aastate lõpul algas Venemaal soome-ugri rahvastel rahvuslik ärkamisaeg. 1991. aastal avaldasid Eesti Mari Selts, Eesti Saami Ühendus ja Eesti Uurali Selts üleskutse taastada Fenno-Ugria tegevus ning sama aasta maikuus sai see ka teoks. Kõneleja, kes oli üks Sihtasutus Fenno-Ugria asutajaist, andis huvitava ülevaate oma tööst ja tegevusest ning Venemaal paiknevate soomeugrilaste probleemidest.

Ülikoolis tutvus kõneleja mari noormehega, kes ühel päeval edastas talle telefonitsi küllakutse Marimaale. Kutse oli ahvatlev, kuid see saabus just kõneleja 25. sünnipäeval, mille pühitsemiseks ettevalmistused tehtud ning oli oodata külalisi. Rong pidi aga väljuma juba paari tunni pärast ja kutsuja oli järjekindel — kas nüüd või mitte iialgi! Lugu lõppes sellega, et sünnipäev peeti peaosaliseta, kes viibis hõimlaste maal. Sai seal sooja vastuvõtu osaliseks ning peagi sai temast ka Eesti Mari Seltsi asutajaliige ning 1992. aastal esimees.

Kõnelejat jälgiti suure huviga, vaadeldi kaarti hõimurahvaste elukohtadega ja uuriti tabeleid, mis peegeldasid rahvaarvu, keeleoskust, omakeelset kooliharidust, kirjandust ja palju muud, kahjuks aga ka lootusetut võitlust kõige mainitu kahanemisega. Kuulajate teadvuses elustusid vepslased, vadjalased, ersad, mokshad, marid, udmurdid, handid, neenetsid ja paljud senikuulmatud rahvused. Siinkirjutajale näiteks olid sölkupid seni täiesti tundmatud.

Kuigi kõiki neid rahvaid ähvardab väljasuremisoht (viimane liivi keelt emakeeleks pidav liivlane suri hiljuti), leidub jonnakaid entusiaste, kes selle vastu võitlemast ei loobu. Huvitava ja humoorika näite tõi kõneleja ärritatud venelannast, kes talle helistas. See oli omateada abiellunud korraliku venelasega, kes nüüd on äkki hakanud end mordvalaseks pidama, räägib mingit temale arusaamatut keelt ja on muretsenud endale rahvarõivad. Daami häälest kostus varjamatu etteheide: mida te olete minu mehega teinud?

Suureks takistuseks oma keele ja kultuuri säilitamisel ning arendamisel Venemaal on nõue kasutada kirillitsa tähestikku, kus nn täppidega tähed puuduvad ning see moonutab hääldamist. Paljude meie hõimurahvaste liikmete peamiseks keeleks on vene keel. Kõik ei ela ka oma aladel, vaid on rännanud mujale ja segunenud venelaste ning teiste rahvastega. Sidepidamine nendega on raske, kuna Venemaal liigub ikka veel ringi nõukogude ajast pärit kuulujutt „soome-ugri rahvaste vandenõust“. Omal ajal isegi represseeriti rahvuslikku intelligentsi sidepidamise pärast Eesti ja Soomega ja süüdistati neid spioneerimises.

Huvitav on veel märkida, et kui kaovad rahvad, nende keel ja kultuur, jäävad ikkagi kohanimed, millede olemasolu hõlbustab uurimistööd.

Kõnelejale esitati rohkesti küsimusi ja ettekande teemal vesteldi veel hiljem kohvitassi juures üsna elavalt.

 
  FB   Tweet   Trüki    Comment   E-post
Eestlased Kanadas
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus