Eesti Elu
Siin Ameerika Hääl, Washington (7)
Arvamus 07 Aug 2009  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Ameerika Hääle (AH) uudiste keskosakond oli kahtlemata selle ringhäälingu tähtsaim. Siin valmisid sõnad ja laused, millega anti maailmale täpset informatsiooni. Ometi – mida täpsem info, seda rohkem võis see tekitada rahvusvahelisi kriise. Tuhandete uudiste hulgas ei olnud peaaegu üldse kirjutajate vigu, need olid pigem tsiteeritud arvamustes või valitsuse poliitikat puudutavates reportaazhides.

Kennedy ajal hoiti meil silma peal rohkem kui kunagi hiljem. Moskva pidas teda väga nõrgaks presidendiks. Nii olid tema kolm aastat uudisteosakonnas a crisis a day.
AH teletaip klõksus vahetpidamata Valges Majas; kui miski ei meeldinud, helistati kohe peatoimetajale. Siin olgu toodud näiteks pesapallimäng Kuuba kriisi ajal. Kuubalased on alati olnud pesapallihaiged ja kriisi ajal olid ameerika pesapallimängude tulemused kuulajatele peaaegu sama tähtsad kui Nõukogude raketid. Ma olin siis Ladina-Ameerika uudiste õhtune toimetaja ja panin kirja, et „Cincinnati Reds defeated the Philadelphia Phillies“ jne. 10 minutit hiljem helistati ja öeldi, et me ei tohi kasutada „Reds,“ sest kuulaja võib arvata, et me räägime kommunistidest! Kui soovitasin õiget nime, „Redlegs “, ei sobinud ka see. Nii oli käsk kasutada ainult linna nime.

Minu kõige toredam „prooviaeg“ oli 1962. a. ühes õhtuses vahetuses nelja vanema „kalaga“ – kõik pensionieale lähedal. Nad olid olnud korrespondendid II maailmasõjas ja olid valmis mulle kui poissmehele õpetama nii head kui halba. Neist vanim, Herb Little oli olnud üks Roosevelti tegelastest; „Champ“ McClughanile meeldis ratsutada; Tom Downsil oli iga päev kaelas Reutersi teabeagentuuri poolt kingitud lips ja ta unistas osta Buick Rivierat, milleks tal vist kunagi raha ei olnud, sest pudel segas vahele. Neljandaks oli Eric Halling, kes oli aastaid olnud Münchenis ja tundis Euroopat paremini kui teised.

Samal ajal sain ka tuttavaks kõige kuulsama „ameerika häälega,“ kui mitte maailmas, siis kommunismi poolt anastatud Euroopas – dzhässimeister Willis Conoveriga. Ta lindistas kolm-neli 45-minutilist dzhässiprogrammi päevas, mis saadeti Münchenisse, kus need paigutati kesklainele, sest lühilaine segas muusikat. Ta oli ka viibinud ameerika dzhässikuulsustega Tallinnas ja rääkis mulle, kuidas eesti noored olid neid vastu võtnud tormiliste aplausidega, kuid võimud olid iga kord vahele seganud ja tahtsid kontserti lõpetada, kuigi nad ise olid selle korraldanud! Kirjutasin sellest pikema reportaazhi, mis läks eetrisse nii eesti kui paljudes teistes keeltes. Willis oli mu hea sõber kuni oma surmani.

Uudiste osakonna liikmed saadeti tihti kuni 3-nädalastele kursustele välisministeeriumi Foreign Service Institute’i (FSI), kus me õppisime Ameerika sise- ja välispoliitikat, ajalugu, majandust jne., eriti muidugi päevaprobleeme.

1971. a. helistas mulle FSI uudisteosakonna juhataja Charles Eberhardt. See tõi väga suure muudatuse minu ellu. Nimelt pakkus ta mulle Euroopa uudiste juhataja (Euroopa peatoimetaja) kohta. Kuna ma ei olnud seda taotlenud, olin üllatunud ja palusin paar päeva aega vastamiseks. See oli AH-s tol ajal kõige vastutusrikkam koht, sest Euroopa oli tulipunktis. Kahtlesin, kas ma saan ikka sellega hakkama. Ma ei olnud kunagi varem juhatanud nii olulist poliitilist tausta ega alluvaid. Olin küll armee ohvitser, kuid ma olin treeningohvitser vastuluures, kirjutasin analüüse Nõukogude armeest ja otsisin Kuuba õhufotodelt rakette.

Võtsin pakkumise siiski vastu. Mulle allus neli kaastöölist, keda sain ise valida. Sisuliselt allusid mulle ka kaks kolleegi õhtusest ja öisest vahetusest. Endine juhataja läks pensionile ja saatis mulle kaardi, millel seisis: „You have my congratulations and my sympathy!“

Sain kohe aru, mida John Winslow mõtles! Paar nädalat hiljem helistati mulle Washingtoni osariigi demokraadist senaatori Henry „Scoop“ Jacksoni büroost, kus tema büroojuhataja tahtis senaatori soovil teada, miks ma ei kasuta küllalt uudiseid nn. N. Liidu dissidentidest. Kas sihilikult? Olin neid kogu aeg kasutanud, juba varem õhtuses vahetuses. Ainult ma ei kasutanud neid kõiki korraga, samas uudistepaketis, see oleks kuulajale paistnud propagandana. Selgi hetkel oli mu laual seitse eri „dissidendi“ uudist. Panin nad eri saadetesse. Ütlesin, et olen neid kasutanud ja neid tuleb veelgi ning kutsusin büroojuhatajat kontrollima meie arhiivi. Tema aga väitis, et ma valetavat ja et tal on selle kohta informatsiooni jne. Lõpuks viskas ta telefonitoru hargile. See jäi ka meie viimaseks kõneluseks. Niisugune oli Washingtoni poliitika moodus ja taktika.

Töö AH-s oli vastutusrikas ja äärmiselt huvitav. Õieti polnudki see töö, vaid minu kutsumus. Seltskond kellega AH-s kokku puutusin, oli kirju: ligi 40-st rahvusest, igast ilmakaarest. Kasutasin võimalusi külastada kõiki keelteosakondi, nende juhatajatega ja divisjonide direktoritega sain nagunii kokku koosolekutel. Eri osakondade liikmetel ei olnud palju võimalusi suhelda, sest töö oli intensiivne ja eri aegadel. Sellest oli kahju, elati nagu 40-s eri maailmas.

Osalesin tihti Board of Review koosolekutel, kus kontrolliti kord aastas ühe osakonna saadete sisu, tõlgituna inglise keelde. Nii pidid juhatajatel AH põhimõtted ja meetodid hästi selged olema. Koosolekud olid tavaliselt sõbralikud ja kollegiaalsed. Kuid oli ka probleeme, kui rikuti reegleid ja põhimõtteid või jäeti sihilikult uudiseid välja. Minu tuleristsed tulid venekeelsete saadete sisu üle, kui Vene osakonna direktoriks oli ärahüpanud N. Liidu Siseministeeriumi kindral Aleksandr Barmine. Nagu paljud teiste osakondade juhid, arvas temagi, et ta teadmised olid suuremad kui kõigil teistel kokku. Ta oli ära hüpanud Ateenas, kui sai teada, et Stalin käskis tal „suure puhastuse“ ajal Moskvasse tulla. Ja mina, väike nolk, tulin talle ütlema, et paar uudist olid valesti tõlgitud! Ta oli vähese jutuga mees, ühmas vaid vastuseks: „Nonsense!“ Kuid ta teadis, et oli tehtud viga. Ta ise tegi sellest suurema numbri, kui asi üldse väärt oli. Kuid minu kohus oli nõuda, et AH töötaks nagu ette nähtud, ehkki vahel ka paindlikult, kuid ikka jäädes oma rööbastele.

Lisaks AH hartale ja infoagentuuri missioonile, oli minu loodud ja ülemuste poolt heaks kiidetud kolm „A’d“ – Accuracy, Audience, Administration. Uudised pidid olema faktilised ja balansseeritud, kirjutatud arusaadavalt; kuna AH uudised on kirjutatud välismaisele kuulajaskonnale, peavad nad arvestama kohalikke huvisid; ja kuigi objektiivsed, tuleb pidada meeles, et AH tegutseb valitsuse raadio ja riigi huvides.
(järgneb)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus