Kalju Jõgi — In Memoriam

In Memoriam | 29 Aug 2008 | Eerik PurjeEWR

*1.5.1927 – †16.8.2008

Tundub uskumatu ja ebaõiglane, et Kalju ei ole enam meie hulgas. Uskumatu, sest oma tervisliku seisundi tõttu oleks tema lahkumine võinud ammu teoks saada, kuid Kaljul polnud selleks aega. Tal oli liiga palju sõpru, keda ei raatsinud jätta; ja liiga palju pooleliolevaid töid, mida polnud kellegi hooleks jätta. Ebaõiglane just nende pooleli jäänud tööde pärast, sest neist võib nii mõnigi tegemata jääda või ei tehta seda enam sellise andumusega kui Kalju elupäevil.

Uskumatu jah, kuid ka kõige rahutum ja kärsitum süda jõuab kord sinnamaale, et vajab puhkust. Ühel laupäeva hilisõhtul tundis Kalju väsimust, heitis pikali ja keelas tütrel kiirabi kutsuda, lausudes: „See läheb üle!“ See läks üle arvatust kiiremini. Süda tegi oma viimased löögid ning jättis Kalju näole õndsa rahu.

Kuid ärgem kõnelgem surmast, kõnelgem elust. Olles tundnud Kaljut enam kui 60 aastat ehk teisisõnu kogu tema väljaspool kodumaad veedetud eluea, ei oska ma ikkagi tema paljusid väärtuslikke saavutusi korralikult ritta seada. Tean, et ta on kuulunud paljudesse organisatsioonidesse. Tean, et on korda saatnud tegusid, mida teised on võimatuks pidanud. Tean, et ta on saanud mitmeid tunnustusi ning autasusid. Kuid see kõik pole minu jaoks olulisim. Mina mäletan ennekõike seda kirge, seesmist põlemist, millega ta vabatahtlikult oma õlgadele võetud ülesannetele pühendus.

Kalju armastas oma kodumaad ja rahvast, kelle hoolde see kodumaa raskel tunnil jäi. Ta armastas ka seda rahvakildu, kelle hulgas ta algul pagulasena ja hiljem väliseestlasena tegutses. Ta armastas Lennuväepoiste Klubi, mille asutamisel ta juhtivat rolli mängis, ja igat kamraadi, kes sinna kuulus või oleks kuuluda võinud. Üle kõige armastas ta oma perekonda. Kogu tema olemus kandis tugeva ühiskondliku lojaalsuse vesimärki.

Noorelt sõjakeerisesse kistuna olid sama saatuse osaliseks saanud talle kõige lähedasemad. Imestamisväärse visadusega otsis ta ülemaailmselt kõigi nende poiste jälgi, kellel õnnestus pääseda vabasse maailma. Sama truult pidas ta nimekirja nendest, kes meie hulgast lahkunud. Ma ei saa lahti ängistavast tundest, et see nimekiri on nüüd sulgunud, et sinna lisati äsja viimane nimi ja kõik järgmised lihtsalt kaovad, hääbuvad. Mitte ehk just märkamatult, kuid nüüdsest peale on lihtsam registreerida neid, kes veel rivis. Ja ka see ülesanne muutub aina lihtsamaks...

Puhka rahus, Kalju! Sind mäletatakse.

In Memoriam

LISATUD FOTOSID

Eesti kogukond Kanadas jättis hüvasti Laas Leivatiga (1)