12.-13. novembril toimus Tallinna Rahvusraamatukogus Rahvuskaaslaste Programmi konverents, kus anti ülevaade programmi senisest käigust ning arutatati uue programmi (2008-2012) võimalikke rõhuasetusi. Võõrsilt oli konverentsile saabunud esindajaid kõikidest ilmakaartest, peamiselt erinevatel mandritel paiknevate keskorganisatsioonide esindajate näol.
Ulgueestlaste vaatevinklist oli konverentsi „pommuudiseks“ see, et alates kevadest 2008 saab Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu ametliku esindaja Eestis, kes hakkab vastutama praegusest parema infovahetuse eest Eesti valitsuse ja Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu vahel. Läbirääkimised jätkuvad detailide suhtes, aga suure tõenäosusega asub ÜEKN-i ametliku esindaja kohustusi täitma praegu Göteborgis elav pedagoog ja ühiskonnategelane Aho Rebas.
Nii praegune Rahvuskaaslaste Programm (2004-2008) kui ka järgmine on suunatud väljaspool Eestit elavatele eestlastele. Põhieesmärgiks on elujõuliste väliseesti kogukondade järjepidev toetamine. Rahvuskaaslaste Programmi viivad ellu Haridus- ja Teadusministeerium, Kultuuriministeerium, Siseministeerium, Välisministeerium ning rahvastikuministri büroo.
Allpool Jüri Estami möödunudaastane intervjuu Aho Rebasega, mis ilmub pisut kärbitult ja kohendatult.
Räägi palun plaanist saata Sind Eestisse ÜEKN-i esindajana. Kas olete jõudnud juba kätt suruda või on läbirääkimised alles pooleli?
Päris mitu aastat on räägitud ÜEKN-i juhatuses, et oleks vaja esindajat Eestis, kuna meie suhted Eesti valitsusega on olnud juhuslikumad, kui oleksime soovinud. Oleme näinud, et palju asju, mis väliseestlasi peaks huvitama, on meist kas mööda läinud või saame nendest liiga hilja teada. Tahame regulaarset ja head ühendust Eesti valitsusega. Kui möödunud kevadel toimus ÜEKN-i peakoosolek Torontos, siis palus esimees Jaak Juhansoo enne seda mind, et võtaksin kokku mõtted, plaanid, sihid ja võimalused seoses küsimusega, kuidas luua paremaid suhteid Eesti valitsusega. Pidasin sellekohase väikese ettekande. Selle peale andis täiskogu ÜEKN-i juhatusele ülesande proovida käesoleva aasta jooksul (2007 – toim.) midagi praktiliselt teha selles osas, et saada ÜEKN-i esindaja Eestisse. Suvel olime kirjavahetuses peaminister Andrus Ansipiga, milles kirjeldasime oma soove. Meid kutsuti Tallinna, kus kohtusime peaministriga ja regionaalminister Vallo Reimaaga, kes vastutab kodanikuühiskonna organiseerimise eest ning kelle vastutussfääri kuuluvad ka seltsid. Käisime veel kultuuriministeeriumis, kus kohtusime asekantsleriga välissuhete ja kultuurilise mitmekesisuse alal Anne-Ly Reimaaga. Kõik nad suhtusid positiivselt sellesse mõttesse. Oktoobris toimunud ÜEKN-i koosolekul arutati jälle seda küsimust. Vahepeal küsis esimees Jaak Juhansoo minult, kas oleksin sellest ÜEKN-i esindaja tööst huvitatud. Vastasin jaatavalt, aga mainisin ka suuri praktilisi probleeme. Mul on Göteborgis palju tööd ja tegevust; samuti korter, sugulased jne. Muidugi ei tahtnud ma Tallinna minnes, et mu isiklik majanduslik olukord kannataks. Pärast seda käisime seoses Rahvuskaaslate Programmiga rahvastikuminister Urve Palo juures, kes sai ülesande peaministrilt seda asja praktiliselt korraldada. Ka tema oli väga positiivne. Käisin teist korda rääkimas regionaalminister Reimaaga, kes samuti tahab meiega koostööd teha.
Nii et asi ei ole lõplikult lukku löödud. Su jutust paistab siiski, et hea tahtmise juures peaks see kõik sündima.
Jah. Nagu öeldud, valitsuse esindajad on olnud äärmiselt positiivsed. Mingisuguseid kahtlusi, vastuolusid, negatiivseid seisukohti pole. Mulle tundub küll, et sellest asjast saab midagi.
Sina pidasid ÜEKN-i koosolekul ettekande. Kirjeldasid, millega selline isik Eestis tegelda võiks. Informatsioonivahetusel on suur tähtsus, nagu Sa juba mainisid, aga kuidas selle isiku volitused (peale informatsiooniliste) võiksid välja näha? Millised oleksid välismaal elavate eestlaste esindaja kohustused ja ülesanded Eestis?
Meie kirjades peaministrile ja rahvastikuministrile seisab, et ÜEKN-i esindaja võiks tegelda järgmiste asjadega:
• Rahvuskaaslaste Programmi kujundamine ja rakendamine, kuna see on valmistamisel järgmiseks neljaks aastaks.
• Ühendada rohkem ida ja lääne väliseestlasi.
• Tutvustada Eesti arengut välismaal elavate eestlaste seas, aga tutvustada ka välismaal elavate eestlaste tegevust Eesti elanikele. On ju mõlemal poolel päris palju eelarvamusi. Hea informatsiooniga saab seda asja parandada.
• Vahendada kontakte Eesti ja organiseeritud väliseestlaste vahel.
• Võimaluse piires hankida toetust Eestist ÜEKN-i liikmesorganisatsioonidele ja väliseestlastele. Eesti valitsusel on ju tänapäeval ressursse ja kindel siht toetada välis-eesti kogukondi. On tähtis, et eesti kultuur ja keel jne. elaksid edasi ka väliseestlaste hulgas.
Valitsus tahaks ka võimaluse korral tagasi meelitada neid nooremaid väliseestlasi, kes viimase 15 aasta jooksul on läinud välismaale. Eestis on tööjõu puudus, nii oleks eriti neid, kes on saanud välismaal kõrgema hariduse, kodumaal vaja. Selles osas on ÜEKN-il oma kontaktvõrk, ja mitmel pool hea koostöö n-ö uuemate väliseestlastega.
Kujutan ette, kuna tegemist on uue ametikoha ja uue katsega, võib kõik kujuneda osaliselt nii, nagu olukord dikteerib. Tuleb läheneda mõnevõrra paindlikult, enne kui kõik päris paika loksub.
Jah, asi tuleb üles ehitada esimese aasta jooksul. Kui ma selle töö peale lähen, siis püüan arendada suhteid erinevate organisatsioonide, asutuste, ministeeriumide ja teistega, kes on vähegi huvitatud väliseestlaste tegevusest. Tahan teadmiste taset tõsta igal pool, ka oma teadmisi. Kui võimalik, tuleks kodu- ja väliseestlased üksteisele lähemale tuua.
Eks see nii vist on, et suhted pole alati harmoonilised olnud. Rahvuskaaslaste Programmi konverentsi vältel jäi küll selline mulje, nagu oleks mingisugune uus sula või asjalikkus tulnud, mida varem pole olnud.
Ühinen selle hinnanguga. Tundub, et asi areneb õiges suunas. Justnagu mingi pendel oleks löönud. Alguses, Eesti Kongressi ajal, hellitati suuri lootusi väliseestlaste suhtes. Siis lõi pendel teises suunas ja avastati pettumusega, et väliseestlasi on mitmesuguseid ja et nad ei korralda piltlikult öeldes kõike ära. Nüüd võiks öelda, et asi on normaliseerumas.
Kelle juures ÜEKN-i esindaja Eestis paiknema hakkaks? Kas selle inimese roll on ka kuidagi ametlikult reguleeritud ja formaliseeritud?
Siiani on arutatud, et töökoht oleks Riigikantseleis, tihedas koostöös rahvastikuministri bürooga. Tööandja ja töö juhataja on vormiliselt ÜEKN, mis tähendab, et tegelikkuses on mul võrdlemisi vabad käed töö korraldamiseks. Lepingu alusel saaksin palga ja kontori Riigikantseleis, rahvastikuministri büroos, kus tulevikus peaks olema Rahvuskaaslaste Programmi ja välis-eestlastega suhtlemise keskpunkt.
Vaatasin internetis, et kui ÜEKN käis Saksamaal mõni aeg tagasi, olid just Sina see, kes teistele juhtivatele tegelastele Rahvuskaaslaste Programmi tutvustas. Kas oleks õige öelda, et Sa oled ÜEKN-i asjatundja selle programmi osas?
Seda võib ehk nii väljendada. Mina sain infot selle programmi kohta juhuslikult ja hakkasin seda levitama igal pool. Olen sellest rääkinud Rootsi Eestlaste Liidu koosolekutel. Kutsusime Jüri Kahni – EV suursaadiku Rootsis 2004-2006 – REL-i koosolekule ja palusime tal selgitada Eesti-poolset vaadet programmile. Olen seda päevakorda tõstnud ka ÜEKN-is, kus vähesed olid sellest kuulnud. See oli siis juba mitu aastat kehtinud, aga väliseestlased ei olnud sellesse eriti haaratud. Programmist oli juttu ka 2004. a. Riia ESTO-l toimunud Rahvuskongressil. Seal me palusime esineda tollasel rahvastikuministril Paul-Erik Rummol. Igal pool oleme püüdnud seda küsimust päevakorda tõsta, et väliseestlased saaksid selle kohta informatsiooni. Olen teinud mitmeid pingutusi, et programmi esile tuua ja vaadata, kuidas meil oleks sellest kasu ja kuidas saaksime mõjutada programmi kujunemist.
Kas Tallinna saadetava ÜEKN-i esindaja kattuvus Rahvuskaaslaste Programmiga on sajaprotsendiline? On üks neist teise alluvuses või kattuvad asjad vaid osaliselt?
Nüüd koostatakse uut Rahvuskaaslaste Programmi kuni aastani 2012. Keegi pole seda veel näinud, aga mulle tundub küll, et valitsuse ja ÜEKN-i sihid ühilduvad väga hästi. Praegune kehtiv programm on minu teada koostatud ainult Tallinnas, ja kuigi pole küsitud väliseestlaste arvamust, võib öelda, et see on väga asjakohane.
Olime mõlemad Tallinna konverentsil ja Sina osalesid seal ka ühes töögrupis. Räägi, palun, konverentsist. Oli see „töine ja sõbralik“, kui kasutada diplomaatilist keelepruuki?
Konverentsil ei kuulnud ma ühtegi halba sõna. Mõni sõnavõtt oleks võinud olla paremini ette valmistatud ja korraldus ei olnud 100%-liselt efektiivne, aga üldiselt oli kõik positiivne ja loodan, et sellest kujuneb edaspidi ka tihedam koostöö valitsuse ja väliseestlaste esindajate vahel. Võtsin osa kultuuri töörühmast, kus rääkisin informatsiooni tähtsusest. Seal oli inimesi koos igast ilmakaarest – Abhaasiast, USA-st, Kanadast ja Rootsist ja mujalt. Niisugusel olemisel kiputakse rääkima oma väikese kogukonna probleemidest. Kellel on vaja kooliraamatuid, kellel midagi muud. Seal põhimõttelist ega ideoloogilist juttu eriti ei olnud, igaüks rääkis peamiselt oma muredest.
Sa ei taha ometi öelda, et see oli selline konverents, mida funktsionäärid korraldavad, et oma olemasolu lihtsalt õigustada?
Ma ei usu seda. Mulle tundub, et mitmed ministrid on välismaal elavatest rahvuskaaslastest huvitatud. Eestis on aru saadud, et on oodata tööjõu puudust, eriti ajude äravoolu tähenduses. On vaja inimesi tagasi tuua. Sel eesmärgil tuleb luua paremad suhted väliseestlastega ja neid Eestiga rohkem siduda. See on valitsuse ja terve eesti rahva huvides. Arvan, et see mõte on üldiselt aksepteeritud. Siis saab ka ÜEKN mängida suuremat rolli Eesti elus.
Sa oled ju varem Eestis elanud. Kas läheksid nüüd uuesti heameelega sinna tagasi?
Olin Eestis terve 1993. aasta. Töötasin välisministeeriumis ja Kaitsejõudude Peastaabis. See aasta jättis mulle väga positiivse mulje. See oli minu elu kõige põnevam aasta. Kui mu tulevane töökoht Tallinnas pakuks rahuldust 50% ulatuses sellest, mis 1993. aasta mulle andis, siis see oleks küllalt, et vahetaksin mugava, aga igava rootsi elu palju põnevama eesti elu vastu.
Olen sind alati Sind tundnud kui tasakaalukalt sini-must-valget inimest. Mil määral tõmbab Sind töö ja mil määral võiks välismaal elavate eestlaste esindamine Eestis kujutada endast Sinu jaoks väikesel viisil patriootilist väljakutset?
Tahaksin väita, et olen suurema osa elust tegutsenud ideeliselt Eesti heaks. Olen olnud paljude organisatsioonide ning suurte ja väikeste ürituste eesotsas. Leian et see on andnud mulle sügavama mõtte elus ja põhjuse tegutsemiseks. Praegu loodan, et saan ka tulevikus Eesti tegevust ja arengut mõjutada. Teen seda hea meelega. Olen ka selline inimene, kes vajab vaheldust. Kui olen ühes ametis olnud neli-viis aastat, lähen natuke rahutuks. Nüüd tundub, et töö Eestis võiks olla sobiv uus ettevõtmine.
Rääkisime just idealismist, aga elu koosneb ka teistest asjadest. Idealismi vastandeiks on pragmatism ja materiaalne dimensioon. Ameerika presidendi Bill Clintoni laua kohal seisis väike sildikene, mis tuletas talle meelde, et majandus on kõige olulisem ja et riigi juht peaks keskenduma esmajoones just sellele. Viimane inimene, kes astus rahvuskaaslate konverentsil kõnepulti (ma ei mäleta, kes see oli) tahtis teada, miks see programm ei rõhuta majandustegevust ja ettevõtlust. Mida Sina arvad, kas välismaal elavate eestlaste oskusi ja raha annaks praegusest paremini rakendada kodumaal? Kas seda dimensiooni saaks võimendada? Minu arust see aspekt rahvuskaaslaste programmis sisuliselt puudub. Kas sinu töö võiks osalt seisneda ajude, kapitali ja uuenduslike algatuste meelitamises Eestisse?
See oleks suur edusamm, kui seda saaks teha. Kui pakud kvaliteeti, siis võidakse selle eest ka maksta. Olen õppinud keeli ja humanitaarteadusi ning mul pole eriti palju suhteid majandustegelastega. Olen tegelnud ideeliste organisatsioonidega, kus ei ole just suured rahad mängus. Aga kui saaksin kapitali ja teadlasi angazheerida ja tagasi tuua Eestisse, siis tegeleksin sellega hea meelega.
Järelmärkus: Aho Rebas sai novembri lõpus teada, et Eesti valitsus on andnud rohelise tule talle vajalike töötingimuste loomiseks. Nüüd, kui kooskõlastamise ring ÜEKN-i juhatuses andis samuti jaatava tulemuse (vt. täna lehe lk.1), paistab Aho Rebase Eestisse lähetamine positiivse lahenduse leidnud olevat.
Aho Rebas (sünd. 1946 Boråsis, Rootsis) on pedagoog ja administraator. Omandas Göteborgi Ülikoolis filosoofia magistri kraadi 1972, õppides ajalugu, kirjanduse ajalugu, Põhjamaade keeli ja maateadust.
Aho Rebas on Rootsi kaitseväe reservkapten ja Eesti kaitseväe reservmajor. Töötanud Rootsis eesti laste suvekodude juhatajana, Göteborgi Eesti Kooli direktorina, Partille kultuuri ja vabaaja valitsuse juhatajana. On olnud tegev juhtivatel kohtadel mitmetes eestlaste organisatsioonides Rootsis. On GEORG-i (katusorganisatsioon Göteborgi Eesti Organisatsioonid) looja ja esimees, oli 2004-2006 Rootsi Eestlaste Liidu esimees (praegu aseesimees) ja kuulub Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) juhatusse.
Aho Rebas oli 1990-92 Eesti Kongressi liige. Töötas 1993 Eesti Välisministeeriumis konsultandina ja Kaitsejõudude Peastaabis nii Kaitseväe peainspektorina kui luure- ja vastuluure osakonna ülemana.
