Noh, sõjameest minust enam ei ole ja kui Kata juttu uskuda, siis pole minust ültse meest, aga paistab, et irumandiks kõlban ikka veel. Alles ma kõnelesin vana sõja lõpust ja uue algusest ja näe, juba madin käib. Uus sõda läks lahti juba enne, kui eelmise lõppu pühitsema saadi akata. Nüüd on siis pronkspoiss oma positsioonilt lahkund ja pasatskid pool Talinat ära lammutand, aga kõik märgid näitavad, et meie vaenlased ei oska relvi valida, või on nende arsenal nii viletsaks jäänd, et paremaid ei olegi.

Meie politsei näitas, et uligaanitsemisega Eestimaal muud ei saavutata, kui aetakse rahvas korralikult vihale ja kurjaks aetud eesti mees ei mõista nalja. Venelaste teine suurestükk on muidugi natsideks sõimamine, aga see on kah juba keskmiseks vibupüssiks alandatud, mis nüütsel ajal ei tapa enam kedagi. Muud jõudu Putini paradiis kasutada ei julge.

Ma küll enam palju kodust välja ei saa, aga inimeste jutud ulatavad ikka minu kõrvu kah. Mitmed on linna peal küsind, et ei tea, mida Karla kah asjade arengust arvab. No mis mul arvata, asjad näikse üsna selged olevat. Kari kabajantsikuid on kinni võetud ja saavad oma karistuse nigu kord ja kohus. Kui see minu teha oleks, laseks ma neile turuplatsil ihunuhtlust jagada. Ja kui venelaste ulka mõni meie oma uligaan on sattund, siis selle jaoks laseksin otsida kibedamad vitsad. Venelasele annaks valida, kas tahab Eestimaal keretäie tappa saada või läheb Venemaale aumärki vasta võtma. Mul on tunne, et nii mõnigi, kes end kaineks on magand, võtaks parema meelega eesti koslepi ja viimati saaks tast veel korralik tsuhnaavabariigi kodanik kah.

Aga et see pronksist mees on omale lõpuks surnuaial õige koha leid, sellest on mul küll lausa ea meel. Meie rahvas ei lõhkund teda ära nigu venelased ise oma maal mitmel pool on teind. Ta pannakse uuesti püsti ja keski ei keela talle lillede viimist. Nüüd on ta ainult langend sõjamees ja mitte okupatsijooni sümbul. Oleks minust veel kuskile minejat, siis läheksin kahessandal mail Talina ja võtaksin tema ees valvelseisaku. Ma olen ennegi üteld ja ütlen veel, et kui ma teda Sinimägedes püssiga sihtisin, siis ei kand ma tema peale viha. Viha kantsin ja kannan veel praegugi selle peale, kes ta sõtta saatis ja kes ka nüüd uut sõda õhutab. Ja kes lillekimbu asemel surnute rahupaika viinapudeli või punase lipuga tuleb, see saab minult karguga mööda kaelavart. Vot nii mõtlen mina.