Juhtkiri: Liiga palju kurjust (3)
Arvamus 01 Dec 2006 EWR
    Trüki   E-post   FB     
Äsja oli võimalus vaadata kroonikakaadritega põimitud dokumentaalfilmi „Põgenikud“, kus on diktoritekstiga ühtseks tervikuks sulatatud Eesti pagulaste mälestuskillud. Filmi lõpus nendib kommentaator, et ehkki paljud välis-eestlased tulevad korraks kodutanumale, ruttavad nad oma uutesse elupaikadesse jälle tagasi. Miks, küsib ta, ja teab põhjust ka: „Küllap sellepärast, et siin on liiga palju kurjust olnud.“ Kui mitmeid kordi on Eesti pinnale astunud vaenuväed! Enamasti on nad tulnud idast.

Sel nädalal oli põhjust ajaloost esile tuua 28. novembrit 1918, Vabadussõja alguse päeva, kui punaarmee ründas Narvat. Eesti ajaloos pöörati sel päeval üks kõige traagilisem, aga ka säravam lehekülg.

Vabadussõja algus polnud noorele vabariigile kerge: 1918. a lõpuks hõivas Punaarmee Narva, Rakvere, Võru, Valga ja Tartu ning ohustas Tallinna, Paidet, Viljandit ja Pärnut. Juba 29. novembril 1918 kuulutati Narvas välja Eesti Töökommuun ehk Eesti Sotsialistlik Nõukogude Vabariik. Sellega taheti välisilmale näidata, et tegemist olnuks justkui kodusõjaga. Otsekohe vallandus punane terror ning hakati otsima rahvustegelasi, ohvitsere, kaitseliitlasi, vaimulikke jt. Arreteerimised ja hukkamised muutusid igapäevasteks. Samamoodi on Venemaa toiminud ju mitmeid kordi hiljemgi.

Pole siis ime, et vastuhakku enamlastele peeti lootusetuks ettevõtmiseks. Elutargad taadid hoiatasid, et ainult uljad poisikesed võivad oma naiivsuses minna sõtta Venemaa vastu. Need poisikesed läksidki ja tõid kogenud ohvitseride innustusel sõjas moraalse murrangu, mis viis võiduni.

Erakordne oli Tartu vabastamine, kus 300 eesti sõdalast astus tuhandete vene sõdurite vastu. Siin olid hindamatud teened 2. diviisi ülemal polkovnik Viktor Puskaril, kes koostas geniaalse lahinguplaani. Siin oli tähtis osa soomusrongidel. Soomusrongid? Nende „soomus“ koosnes kahekordsete laudseinte vahele puistatud liivakihist... Ometi pakkusid need kaitset ja päästsid eesti sõjameeste elusid!

Kuigi Vabadussõda pole maailma suurimate sekka arvatav, oli selle tähtsus tohutu. Eestlased näitasid, et ka väike rahvas võib olla võidukas kõrge moraali ja isamaalise meelestatuse korral.

Elav side on selle sõjaga nüüd katkenud. Järgnevatele põlvedele jäävad legendid, kroonika ja ajalugu. Loodame, et nad seda kõike ka hindavad. Esimene Eesti president Konstantin Päts on öelnud: „Ehkki vaene on see pind, kuhu saatus on meid paigutanud, kuid sügavale siia oleme me oma juured ajanud /.../ Meie põlvkonna verega on ta vabaks võidetud. Kogu jõudu pingutades loome me siin oma iseseisvat riiki. Täis rõõmu, julgust, tahtejõudu ja uhkust oma maa ja rahva vastu teeme seda tööd adraga. Aga kui vaja, siis ka mõõgaga...“

Meil jääb 21. sajandil üle tema paatosliku sõnumiga ühineda lootuses, et kurjusele on nüüd piir pandud ja mõõk jääb tuppe, nii et eestlastel oleks võimalus tööd adraga jätkata. Skeptik küsib: „Kui kauaks?“
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Oct 1 2014 - Toronto Eesti Täienduskool Eesti Majas
Võtame vastu sooviavaldusi ...
Oct 3 2014 - Toronto
Special screening for EstDocs Shorts!

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus

Eesti Elu Eesti Hääl Eesti Päevaleht Eesti Rada
Meie Kodu Raadio Muusikamoos Peterburi Teataja Vaba Eesti Sõna