Nädala portree: Stella ja Johannes Pahapill, kultuurisilla ehitajad
Eestlased Kanadas 10 Nov 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Olete siinses ühiskonnas tuntud ja lugupeetud inimesed. Tänu teie organiseerimisele toimuvad paljud üritused; olete seisnud hea selle eest, et Eesti nimi oleks suurel kaardil. Kust võtate oma tohutu energia?
Johannes ja Stella Pahapill. Foto: K. Tensuda - pics/2006/14596_7.jpg
Johannes ja Stella Pahapill. Foto: K. Tensuda

(J & S): Ei ütleks, et energia on just tohutu. Muidugi, tööd on meil tublisti olnud ja on praegugi. Töökuse juured oleme pärinud oma Eesti lapsepõlvekodudest. (J): minu isa Julius Pahapill oli Saaremaal talupidaja, aga samas ka Tallinnas asuva ühe eesti suurettevõtte (Põhja Paberi ja Puupapi vabriku) Saaremaa ainuesindaja, samas kohaliku Kaitseliidu Maleva üks juhtisikuid; (S): minu isa, Johannes Kiivet oli Prantsuse Lütseumi direktor ja tolleaegse EV haridusministri erinõunik, samuti Eesti matkaspordi esindaja Rahvusvahelise Matkaliidu juures.

Palun rääkige natuke oma tagapõhjast.

(S): Minu sünnikodu Tallinnas oli hariduslembeline — isa mängis orelit, klaverit ja tshellot, emal oli imeilus lauluhääl. Juba 6-aastaselt alustasin klaveriõpinguid, alul kodus õpetaja Olga Plaksiga, hiljem konservatooriumis, kus minu õpetajateks olid Aino Kõrb ja Bruno Lukk. Kuigi II ms. tõttu polnud mul võimalik Tallinna Konservatooriumi lõpetada, avanes hiljem põgenikuna võimalus Saksamaal UNNRA kaasabil õpinguid jätkata Kölni Riikliku Muusikaakadeemia juures prof. Schmitz-Gohr’i klaveriklassis. Ülikooli lõpetasin 1949.a. Hiljem täiendasin oma muusikalist haridust Salzburgis, Austrias prof. Erik Werba meisterklassis repetiitoritele ja kontsertsaatjatele "Liederite" alal.

Keskhariduse sain Prantsuse Lütseumis Tallinnas, mille lõpetasin 1941. Armastust muusika suhtes tugevdasid meie kodus korraldatud muusikaõhtud.

Enne ülikooli asutasin Kieli põgenikelaagris tantsuorkestri, mis esines nädalalõppudel laagri tantsuõhtutel ja ka kohalikus inglise ohvitseride klubis. Selleks kasutasin kodumaalt ema kaasa antud akordioni, mis on praeguseni säilinud.

(J): Olen sündinud Saaremaal – Mustjala vallas, Võhma külas. Minu sugupuu juured ulatuvad sügavasse Saaremaa mulda — isa poolt aastasse 1645.

Eesti riigi hilisemate keeruliste aegade "teenena" leian end sügisel 1944, 15-aastasena koos vanaema, vanemate, pisiõe Anne ja kolme noorema vennaga – Raimund, Forselius ja Aare – põgenikuna Rootsis, kust pere suvel 1951 emigreerus Kanadasse, asudes elama Torontosse. Nüüd, 55 aastat hiljem on Ameerika mandrile saabunud seitsmest Pahapillist saanud enam kui 60-liikmeline "suguharu". Minul on kaks poega.

Keskhariduse sain Kuressaare Ühisgümnaasiumis, Stockholmi NKI kaugõppe-tehnikagümnaasiumis ja kahes õhtukoolis Torontos; kõrghariduse Toronto Ülikoolis (1957) mehaanikainsenerina ja magistrikraadi Waterloo Ülikoolis (1978). Peale selle olen läbinud palju seminare ja kursusi.

Olen töötanud mitmetes ettevõtetes peainsenerina, osakonnajuhatajana jm.; muuhulgas olin suurfirma American Standard Canada Industrial Products Division'i abipresident ja üldmänedzher. 1974—1994 töötasin Ontario provintsivalitsuse juures, alul olin Vanglate Ameti halduses olevate kinnipidamiskohtade karistustkandvate isikute tööhõive programmi juhendaja; hiljem tarbijakaitseministeeriumi tehnilise osakonna direktori erinõunik; samas ka turvasüsteemide infobaasi digitaliseerimisprojekti juhendaja (1988—1994).

Kas eesti ühiskondlik tegevus sai alguse juba teie Kanadasse asudes?

(J): Rootsis, kus elasime 7 aastat, olin Göteborgis aktiivne eesti skautluses. Kanadasse emigreerudes olin peatselt Eesti Skautmalev Kanadas juhatuse liige. Torontos lõin kaasa Korp! Fraternitas Estica ridades.

Rootsis olin esimese eesti skautide väljaspool kodumaad toimunud suurlaagri Ümmerni üks organiseerijaid. Kanadas (1952—1954) olin tihedalt seotud skautliku maa-ala varajaste otsingutega, mis hiljem kulmineerus (kuigi siis ma polnud sellega otseselt seotud) edukaks Kotkajärve projektiks. Varsti peale ülikooli lõpetamist lõin aktiivselt kaasa tollase RVN-i, praeguse EKN-i paljudes koosseisudes, k.a. juhatustes; momendil olen EKN-i abiesimees; Balti Liit Kanadas hiljutine esimees ja praegune abiesimees; Eesti Kunstide Keskuse (EKK) üks varaseid usalduskogu esimehi (1982—84); viimased 15 aastat ja ka praegu EKK abiesimees ja abipresident.

(S): Kölni ülikooli päevil osalesin Balti tudengitele loodava ühiskodu ülesehitustöödel Bonni lähistel.

Kanadasse jõudes, suvel 1951, algas uue kodu sisseseadmine Ameerika mandril. Paralleelselt oma klaveristuudio loomisega olin klaverisaatjaks õpilastele eesti laulupedagoog Helmi Betlemi stuudios; tihti ka saatjaks Toronto eesti laulukooridele ja paljude tuntud solistide kontsertesinemistel Torontos jm. Samal ajal algas mul ka pere loomine — abiellusin suvel 1956 — ja mul on kaks tütart.

Sügavam sukeldus ühiskonnatöösse algas seoses Esto ‘72 ettevalmistustöödega. Paar aastat enne seda oli mind valitud tolleaegse Eesti Kultuurikogu (EKK eelkäija!) muusikaosakonna juhatajaks. Sellele järgnes esimese ESTO muusikalise programmi (v.a. laulukoorid) organiseerimine ja läbiviimine. Õnnestunud ettevõtmised Esto ’72 raames said tõukeks mu edaspidisele eesti ühiskondlikule tegevusele — sellest sündis 1974.a. Eesti Kunstide Keskus (EKK), mille president olen olnud selle algpäevast tänaseni, ja alates 1980. aastate keskpaigast ka selle usalduskogu esimees.

Olen ka eesti kunstide ja rahvakunsti suvekooli Seitse Kunsti idee algataja ja juhataja. Esimene selline kunstinädal toimus 1982.a. Seedriorul. Seitse kunstiala, mille töögruppidest kava koosnes, jagunesid järgmiselt: kujutavad kunstid, muusika, foto ja video, teatrikunst ja eesti keel, kehaline liikumine, rahvakunst, elukunst. Esines palju oma ala tuntud inimesi nii siit kui Eestist. Ajavahemikus 1982—1995 toimus 12 kunstinädalat, neist viimane koos Tallinna Pedagoogikaülikooliga Eestis.

Pr. Pahapill, olete tunnustatud muusikapedagoog. Palun rääkige natuke sellest tööst.

(S): Alustasin oma klaveristuudio loomisega pedagoogina a. 1952. Esimesel aastal oli mul ainult üks õpilane — peatselt aga ulatas abistava käe pastor Kaljo Raid, saates minu juurde noori Toronto Eesti Baptisti koguduse ringkonnast. Mõne aastaga kasvas stuudio 35—40 õpilaseni. Igal aastal toimusid õpilasõhtud.

1964.a. lisandusid stuudio-klaverisaatja ülesanded Kuninglikus Konservatooriumis lauluõpetajate Helen Simmie ning hiljem John McKnight’i ja Dorothy Allan Park’i laulustuudiotes, kusjuures tuli ka töötada privaatselt repetiitorina lauluõpilastega, valmistades neid ette kontsertideks, võistlusteks ja eksamiteks. See töö kestis 1982.a.-ni, mil mind nimetati tööle (selleks tuli teha vastav eksam) konservatooriumi muusikaeksamite fakulteeti eksamineerima klaveri-, laulu-, keel- ja puupillide õpilasi üle kogu Kanada. Seda tööd tegin üle 20 aasta.

1970.a. nimetati mind ametlikult Toronto Kuningliku Konservatooriumi õppejõuks klaveri, muusikateooria ja laulurepetiitori alal, olles esimene eesti soost pedagoog selles ametis. Olin ametlik klaverisaatja CNE Music Festival’idel (1968—1975) ja Kiwanis Music Festival’idel (1969—1975).

Olen teinud soolo-esinemisi pianistina — Grieg’i klaverikontsert orkestriga Tallinnas ja Tartus, Liszt’i “Totentanz” orkestriga Kölnis; esinemised Saksamaa ja Kanada raadios ning eesti kontsertidel Torontos jm.

Olen olnud klaverisaatjaks paljudele eesti kunstnikele nende sooloesinemistel, mh. Arno Niitof, Carmen Prii, Els Vaarman, Helmi Betlem, Ingemar Korjus, Avo Kittask, Eedo Karrisoo, Naan Põld, Aarne Viisimaa jt. Korraldasin klaverikontserdi oma ülikooli muusikaõpetaja prof. Schmitz-Gohr’ile tema soolo-esinemisel Torontos 30 aastat tagasi.

Minu muusikapedagoogi jälgedes otsustas käia mu vanem tütar Malle, kes tegutseb juba aastaid klaveriõpetajana.

Abielupaarina tegutsete üheskoos ning toetate teineteise ettevõtmisi. Kas soovite rääkida, mis teid kokku viis?

(J & S): Esimesena sattusime koostöösse ja õppisime üksteist professionaalselt tundma umbes paarkümmend aastat enne seda, kui meil romantiline vahekord tekkis. 1970-ndate lõpul, kui olin (S) EKK president (nagu praegugi), oli meie usalduskogu esimees Eesti aupeakonsul Kanadas hr. Ilmar Heinsoo. Oma paljude teiste tööülesannete tõttu pidi ta sellelt kohalt lahkuma. Ilmari soovitusel nõustus tema konvendikaaslane Johannes Pahapill EKK usalduskogu esimehe ülesanded mõneks ajaks enda peale võtma. Seega tuli mul ja Johannesel juba siis koostööd teha ja see laabus harmooniliselt. Umbes tosin aastat hiljem kaotasin raske haiguse läbi oma kauaaegse abikaasa Ants Kersoni, ning 7—8 aastat hiljem kaotas Johannes oma kauaaegse abikaasa Kristi (neiuna Läänsoo).

90-ndate algaastail seoses minu (S) ettevõttel Estonia kontsertklaveri ostuga ja selle toomisega Torontosse — täpsemalt uue klaveri gala-avaõhtul Toronto Eesti Majas — saime üle aastate taas kokku. Sellele järgnes peatselt romantiline lähenemine üksteisele, mis kulmineerus abiellumisega detsembris 1992.

Rõõmuga konstateerime, et senini on ülesanded EKK töös suutnud meid heas ja viljakas koostöös hoida. Me naudime ka reisimist.

Hr. Pahapill, palun rääkige oma tegevusest Balti Liidus ja koostööst läti ja leedu ühiskondade esindajatega. Kuidas iseloomustate tänavust Balti Õhtut?

(J): EKNi kauaaegse juhatuse liikmena olen olnud eestlaste esindaja Balti Liit Kanadas (BLK) juures pidevalt viimane kuus aastat. BLK juhatus koosneb vähemalt kuuest liikmest — kaks igast kolmest Balti ühiskonnast. Viimane kaks aastat olen olnud abiesimees — esimeheks on praegu lätlane Martin Sausins. BLK eesotsas on kordamööda kahe aasta kaupa ühe siinse Balti ühiskonna keskorganisatsiooni esindaja. Koostöö on igati sõbralik ja harmooniline.

Kuna varem oli BLK üheks peaülesandeks selgitustöö — meie sünnikodumaade NL ikestuse tõsiasjade Kanada avalikkuse ette toomine ja hiljem lobby-töö Kanada toetuse saamiseks NATOsse astumiseks, siis tänapäeval on BLK-l peamiselt kaks ülesannet:

1. Selgitustöö Kanadale siinse Baltikumi tagapõhjaga keskkondade päevaprobleemidest, samuti Kanada suhtlemiseks meie kodumaadega ja nende kodanikega kultuuri, turismi ja kaubanduse alal, k.a. meie kodanike Kanada külastusvõimalusteks. Muide, koostöös siinsete eesti, läti ja leedu ühiskondade keskorganisatsioonidega on BLK-l olnud tubli panus seoses hiljuti saabunud Kanada külastusviisa kaotamisega EV kodanike suhtes. Mainitud selgitustöö peamiseks instrumendiks on Balti Õhtud Ottawas. Sellest allpool.

2. Iga-aastane oikumeeniline leinatalitus seoses 14. juunil 1941 Baltimaadelt arreteeritud ja Siberisse küüditatud kaasmaalaste kurva saatuse mälestuseks.

25. septembril toimus Ottawas XXVII Balti Õhtu (BÕ). Esimene BÕ toimus kevadel 1973 seoses Arved Viirlaidi raamatu “Ristideta hauad”/“Graves without Crosses” ingliskeelse väljaande avalikkuse ette toomisega. Kutsume BÕ-tele Kanada parlamendiliikmed, senaatorid, mitmed föderaalvalitsuse/ministeeriumide kõrged ametnikud, samuti meile sõbralike riikide diplomaatilised esindajad. Pidulikul vastuvõtul ja dineel osaleb harilikult 90—120 kutsutud väliskülalist. Sellele lisandub 70—100 osalejat Balti kogukondadest Kanadas, mõnikord tuntud inimesi Balti riikidest. Tänavune kodu-Balti esindaja oli Läti president Vaira Vike-Freiberga.

Lisaksin veel, et seoses (minu poolt korraldatud) XXVI BÕ-ga 28. mail 2003 toimus samal päeval Ottawas ka esimene Balti äri-ümarlaud, koostöös Kanada välisministeeriumi väliskaubanduse osakonnaga. Samal teemal oli ka tollane BÕ; peakõnelejaks oli Kanada parlamendi alamkoja spiiker Peter Milliken, kes oli paar päeva varem naasnud visiidilt Balti riikidest.

Tänavuse BÕ peateemaks oli “Baltic Cultural Heritage in Canada”. Pearõhk oli siiski tähtsal külalisel — Läti president Vaira Vike-Freibergal ja seega ka Lätil.

EKK, mida te juhite, on aastate jooksul toonud Kanadasse esinema palju silmapaistvaid kultuuriinimesi kodumaalt ja mitte üksnes siinsete eestlaste jaoks, vaid ka Kanada suurtele lavadele. Milline on olnud tagasiside ja missugused on EKK tulevikuplaanid?

(J & S): Tagasiside on olnud põhiliselt positiivne, nii meie Kanada koostööpartnerilt Soundstreams Canada’lt kui kodu-Eestist siin käinud kultuuriinimestelt.

Kuigi mitmed esinejad tuleksid hea meelega vahete-vahel tagasi, on olukordi, kus see pole majanduslikult võimalik. Ülemerereis on suhteliselt kallis ja kui esinejal ei ole võimalik selleks kodumaist toetust saada, võib juhtuda, et esinemisega laekuvast sissetulekust — millest tuleb maha arvestada saali üür ja kuulutuste kulud (harilikult ei võta EKK sissetulekust endale sentigi!) — piisab vaid vaevalt sõidukulude katteks. Muidugi on erandeid.

EKK tulevikuplaanide osas kavatseme “asja vanas vaimus” edasi ajada nii kaua, kui jaksame. On saabunud soovid esinema tulla kahelt kodu-eesti pianistilt ning ühelt segakoorilt.

Kevadel plaanime korraldada paar video-vaatamist koos lühiloenguga, tutvustamaks EKK virtuaalmuuseumit.

Võiksite ilmselt rahulikult pensionipõlve nautida, ometi tegutsete pidevalt. Kui teil on vaba aega, kuidas seda sisustate?

(J & S): Kuna teeme tööd, mis meile mõlemale meeldib, siis vast see ongi pensionipõlve nautimine. Muidugi plaanime tööaega ka mõningad puhkusereisid meie ookeani-äärsesse kodusse Pompano Beach’i Floridas, ka Eestisse jm. Euroopasse. Külastame regulaarselt Toronto Sümfooniaorkestri kontserte, samuti Kanada Ooperikompanii etendusi. Selleks kõigeks palume Taevataadilt vastavat kaas- ja koostööd!

Stella ja Johannes Pahapilli elust ja tegevusest saab ülevaate, sirvides andmeid internetis: www.pahapill.ca
www.estarts.ca

Oma töö eest on mõlemad saanud rohkesti tunnustust, olgu siin loetletud vaid mõningad neist: Stella Pahapill on saanud 1993.a. EKN-i teenetemärgi ja 2006.a. kuld-teenetemärgi; 2002.a. autasustas EV President teda EV Valgetähe V klassi teenetemärgiga.

Johannes Pahapilli autasustati 1997.a. EKN-i teenetemärgiga, 2002.a. vääristati teda kuninganna Elizabeth II kuldjuubeli medaliga vabatahtliku töö eest, k.a. Kanada—Eesti vaheliste kultuurisildade loomine.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus