Vabadussõda oli, on ja jääb eesti rahva ajaloo kõrghetkeks. Selle ümber kõrguvat pühaduse nimbust ei tohtinud pool sajandit kodumurul isegi nimetada, kõnelemata juba selle meenutamisest või hardast austamisest. Vabadussõja suurt sisu ning olemuslikku tähendust saavad ka tänapäeval täiuslikult mõista vaid need, kellel Eesti Vabadussõja heitlustes osalenutega olnud perekondlikke sidemeid. Päriolu ja veresidemed on väga tähendusrikkad just täna, mil tahame taastada rahvuskangelaste aurat, mõista, hinnata ja hindamisväärseks tunnistada nende inimeste püüdlusi, isamaa-armastust ja au. Selle AU sära on aegadeülene mida pole suutnud kahjustada ega tuhmistada ei terror ega okupatsioon, ei küüditamised ega kommunistlik kuritegevus.Eesti ootab täna uut äratust Uueks alguseks oleks parim see kui õnnestub koondada usaldustväärivaid ja ausaid inimesi, kes toovad endaga kaasa sarnaseid hoovusi, mida toodi omal ajal kaasa Vabadussõjast naastes.Teadmine võidust, vabaks võideldud kodust
ning oma riigist pühkis kui soe kevadtuul toona üle maa ja pani sirguma kõik kasvueeldustega headuse taimed. Kui taasäratame need taimed täna ja kogume kokku ehtsad ja ehedad mälestused suguvõsadest, kus oli Vabadussõjast osavõtjaid, Vabadusristi erinevate järkude kavalere, tuntud ja ka tundmatuks jäänud langenud kangelasi, siis võib alata uus hingus kogu meie rahvuslikus mõtlemises.Härra Toomepuu artikkel sellel ju viitab, mis on üks õige ning õigeaegnre algatus. Kodu ei tunne tegelikult mõistet väliseestlane, mis oli ju valdavalt hädaolukord vaid ootab siia tagasi kõiki oma lapsi, kelle hing, vaim ning mõtted ikka ja alati kinni olnud isamaa mullas.TAGASIPÖÖRDUMINE KOJU võiks ehk olla uue rahvaalgatuse nimi, mis puudutab iseenesestmõistetavalt igas vanuseastmes eestlasi, kes ühel või teisel põhjusel kunagi meie juurest on lahkunud. Tagasipöördumine annaks väge, uut hingamist ning võitlustahet neile, kelle ramm nõrgenenud võitluskaaslaste vähesuse või nende puudumise tõttu.