Pärast seda kui president Päts oli peaminister Jüri Uluotsa lahkumispalve rahuldanud ja kinnitanud ametisse Johannes Varese valitsuse, võttis president salaja ühendust oma kunagise suure vaenlase dr Hjalmar Mäega. President käskis dr. Mäel põgeneda Saksamaale ja andis talle volitused sõlmida oma äranägemisel EV presidendi nimel Saksamaal lepinguid, mis vähegi aitaks Eesti olukorda leevendada. Dr. Mäe suutis Saksamaale minna alles siis, kui toimus baltisakslaste Nachumsiedlung. Presidendi volitus jõudis Saksamaale aga Saksa saatkonna diplomaatilise postiga.
Dr. Mäe soovitas omakorda presidendil salaja välismaale põgeneda, millest aga president keeldus. President ütles muuhulgas dr. Mäele, et ta on üksi jäetud, ka Tõnisson ja Mälk tervitavad punaseid.

Dr. Mäe kirjutab oma memuaarides, et 1940. aasta juuni keskel toimus Baltikumi pärast võidujooks Saksamaa ja NL-i vahel. Määravaks said vaid mõned päevad või lihtsalt juhus. Rohkem ei täpsustata. Nõukogude allikad on omakorda kirjutanud, et Saksa ja Balti riikide luured kavandasid 15. juunil riigipöördeid, millele oleks järgnenud Saksa sõjaväebaaside tulek Baltikumi. Nõukogude pool vastas sellega, et kuulutas Baltikumis 14. juunil välja õhu – ja mereblokaadi ja 17. juunil toodi Baltikumi täiendavad sõjaväeosad.

Saksamaal pidas dr Mäe presidendi nimel läbirääkimise sealse välisministeeriumi ametniku dr. Kleistiga.
1941. aasta mais moodustati Soomes Saksa sõjaväeluure Abwehr ja Soome sõjaväeluure toetusel Eesti Vabastamise Komitee eesotsas dr Hjalmar Mäega.
Eesti Vabastamise Komitee koosseis:
dr. Mäe, major Kristian, Kotsar, advokaat Grau, dr. Massakas.
EVK poolt määrati ta Ajutise Valitsuse peaministriks põhiseadusliku korra taastamiseni Eestis. Ajutise Valitsuse peaministrina Saksamaa riigikantslerile kaks märgukirja. Esimesega määras ta Eesti Vabariigi saadikuks Berliini vahepeal surnud saadiku asemele dr. Massakase ning palus diplomaatiliste suhete taastamist Eesti Vabariigi ja Saksa riigi vahel. Teises märgukirjaga teatas, Eesti sõdurid on sunniviisil värvatud Punaarmeesse ning palus neil Saksa kätte vangilangemisel või Saksa rindesse ületulekul mitte arvestada sõjavangideks, vaid lasta vabaks ning võimaldada nende tagasipöördumist kodumaale.
Komitee lõi ka eriülesannetega väeosa “Erna“. Aastatel 1939 - 40 lahkus EW sõjaväeluure praktiliselt täies koosseisus koos salajase dokumentatsiooniga Saksamaale Abwehri teenistusse. Sõjaväeluurajad Maasing, Saarsen, Kurgvel, Kristjan jt olid ka “Erna” grupi loomise ühed eestvedajad.
1941. aasta 31. mail esitas Saksamaal elav dr. Hjalmar Mäe Saksa välisminister von Ribbentropile memorandumi, et president Pätsi ja bolševike poolt tekitatud ülekohus tuleb heastada.

Aastatel 1941 – 45 oli dr. Mäe Eesti Omavalitsuse juht, (ka Saksamaal peale lahkumist Eestist 1944. aasta 18. septembril ), ja Saksamaa siseminister Himmler kõnetas teda kui peaministrit.
Eesti Omavalitsusel oli aga vähem võimu kui sakslaste poolt loodud venelaste Lokotskaja Respublikal Brjanski – Orjoli piirkonnas. Põhjuseks see, et Baltikum koos Valgevenega kuulus “Das Reichskommissariat Ostland” koosseisu, mis 25 aasta pärast ühinenuks Saksamaaga, vene aladel oli aga kavas moodustada vasallriigid.
Siiski, 1945. aasta 24. veebruaril tunnustas Saksa välisministeerium eesotsas von Ribbentropiga Eesti iseseisvust. Selle riigi juhtidena nähti eelkõige Waffen – SSi kuulunud kõrge auastmega eesti ohvitsere.

http://www.pealinn.ee/koik-uud...

Briti valitsus nõudis Vene päritoluga krahvilt Guinnessi rekordi väärilist 1,5 miljoni naela suurust trahvi paljastuste eest, kuidas Lääneriigid Baltimaade põgenikke NSVL-ile üle andsid.