Madissoni kirjutatu ja kirjeldatu ei väljenda küll mingisugust kibestumist. See on asjalik ja lühike kokkuvôte, peaaegu et aruandlus (mis näitab, et Madisson austab kaasinimesi) sellest, mida ja kuidas ta môtleb ja môtestab.Madissoni roll eestluse ajaloos on ilmselt märtri roll, kuid mitte kibestunud märtri roll vaid lôpuni kaine mehe märtri roll, kus ta ka näitab oma eluvalikuga, et tema väärtused, eesmärgid on olnud elada rahulikku elu. Selle nimel on ta vaeva näinud olles lôpuni teadlik ühiskonna koostisosadest ja rahvusgrupi vajadustest. Ja tegutsedes selle teadmise abil, et luua Eestis sellist elukeskkonda, kus oleks vôimalik rahulikult ja rôômsalt, aga ka ausalt ja ôiglaselt elada. Tiit Madisson pole alla andnud. Ta on kaalunud oma vôimeid ja vôimalusi ja teinud sellest lähtudes järelduse ja otsuse. Tiit Madisson on eesti rahva pühak, aga see pime rahvas ei tunne ju oma andeid ja pühakuid ära, sest tema pea ja see väärtusalus mille abil seda teha on nii segi aetud. Kirjutaja on aga ise küll ilmselt oma abitus tegevusetuses kibestunud ja sellest siis tulenebki see, et seda, mida ta ise pôeb tahab ta Madissonile külge pookida. //Märter mitte märtrisurma môttes, vaid ohverduste, ennastsalgava järjepideva töö môttes//

Küllap on kangelasi palju, ja tôesti mitte ainult Madisson. Väikese kirjatüki hüpotees on, et kas eestlased vajavad (väärivad) oma riiki. Kuidas sellega?

Saame küll, me mäletame suurepäraselt lähiajalugu. Ja kommenteeritava , nagu öeldud "jänesehaake".
Kahju, et isikud kelles võitlusest oled lugupidanud, teevad ebaloogilisi käike ning hiljem teisi oma küsitava õigusega mustavad.

Hetkel on olulisem Ukraina ja Eesti rahvasaatus, kui ühe isiku võitlus, resignatsioon , Andaluusia päike ja vein.