1941. aasta 15. dets. Moskvas alanud Stalini ja Inglise välisminister Edeni kohtumisel jäeti Balti riigid Nliidu koosseisu.

1942. aasta juuni Inglise väljaanne “World Review” toob ära Edward Hultoni intervjuu Briti lennundusminister sir Richard Stafford Cripps’iga.
Balti riigid Eesti, Läti ja Leedu peavad kuuluma NLiitu. Nad olid pikka aega tsaaririigi osa ja mitte keegi ei arvanud, et nende kuulumine Tsaari – Venemaale olnuks ebaõige.

1943. aasta 8. juunil algas New Yorgis kohtumine USA presidendi Rooseveldi ja Tšehhoslovakkia endise presidendi Beneši vahel, keda Roosevelt kuulas kui Euroopa eksperti. Leiti, et Besaraabia, Bukovina, Valgevene, Lääne - Ukraina ja Balti riigid jäävad NLiidule. Poolale otsustati anda kompensatsiooniks osa Ida - Preisimaast (Oder - Neisse liinini), Slovakkia kaotab iseseisvuse ja läheb tagasi tšehhide võimu alla.
Hiljem, kui Roosevelt konsulteeris enne Teherani konverentsi samas küsimuses Churchilliga, siis viimane toetas kõike NLiiduga seonduvat, keeldus aga Poolale midagi kompensatsiooniks andmast. Poolat, aga ilmselt ka Balti riike, pidasid inglased nn Antanti nurisünnitiseks.
1943. aasta Teherani konverentsil teatas Stalin, et tema ei ole vähem inglane kui lord Curzon 1919. aasta Antanti Pariisi konverentsil. See tähendas, et NL-i piir jääb piki Curzoni liini kehtima ja Baltikum jääb samuti NL-i koosseisu.
http://en.wikipedia.org/wiki/C...

1944. aasta 5. aprilli “Eesti Sõna” kirjutas peale Churchilli kõnet, et Atlandi Harta ei tee NLiidule takistusi alistada enda alla naaberriike nagu Poola jt., rääkimata Balti riikidest.

1991. aastal uuris Suurbritannia välisminister Douglas Hogg kõigepealt, kuidas kavatsetakse Eestis tagada vene vähemusrahvuse huvid („Päevaleht” 04.09.1991).