Talvise veebruariöö mõttekuma

Moto: Aknad on jäälilledes ja täiskuuvalgus peegeldub kinnikülmunud merel
Klassikaraadio „tähtede valguse“ öömuusikasaates kostab iiri rahvuslik viis „Dannyboy“ instrumentaalse palana, milline meenutas mulle 7.veebruaril 1996. aastal kuuldud kontsertkavas sopran Miriam O´Hara „Dannyboy“ ülimõjusat esitust Dublinis „an Ceolaras Naisiunta“ kontserdisaalis, milline jätkus harfimuusikaga ja meessolistide ülesastumisega.

Kontsert oli õppereisi korraldajatepoolne sissejuhatus kingitusena minu sünnipäevapeoks.
Vaieldamatult on selle meloodia esitus parim just iiri naissolisti hingestatud vokaalis, nagu märtsikuujahedas Kopenhageni tavernis kuuldud neegrispirituaalid improviseerituna mulattlauljanna ürgses aafrikatigatsevas kodunostalgias. Need mälestuslõngad on kui meenutuste lühinovellid kirjanduses, kus kõik on paigas süntaktiliselt, ainese arengus ja stiilis on hingust, - kus heli muutub tekstiks ja puudutab kaksipidiselt hinge.
Tagasilennul Tallinna oli lennukiaknast mõne tunni jooksul nähtav Euroopa geograafia ning kliima muutus Iirimaa „pluss 10-kraadisest talvest“, kus kohtuvad põhjamaa okaspuud lõunamaa igihalja taimestikuga, niisiis kuused-männid kasvavad ühises naabruses palmidega. Ja jõudes Skandinaavia kohale, märkad Põhjalahe külmunud olekut ja jää-lumepiiri kulgu merel ja maal kuni Eestini. Maandudes koduses Tallinnas oli „miinus 28-kraadine“ pakane.

Kindlasti võib öelda, -Eesti on põhjamaa!
Samas tajume oma tunnetes habrast tahet olla lähemal soojale merele ning Aafrika kõrbekuumale hingusele. See on sarnane lugu kui me vahel ehitame lumest ja jääst sauna, kus kohtuvad tuli ja vesi, kerise kuumus ja jääst tahutud lavapinkide karge jahedus.
Teada on Virumaa rahvaväljend: „Saunaleil peab olema nii kuum, kui noore neiu armastus!“
Ja õige vastus sellele ütelusele oleks: „Nii kuuma saunaleili pole olemas!“
Nii me armastame salajase meeletusega lõunamaid oma varjatud sensuaalse kire iharuses, -aimates meelõhnalist õitsevat lõunamaa hurma kui ka mägede ja metsade ruumilist taju.
Ka metsloomade austus on eestlaste põliskomme koriluse aegadest; samuti naudime rabajõhvikate korjet, pohlade puna septembrikuus, seente kirbet lõhna ning laante kohinat.

Sügava talve kestus on omane eestlaste loomusele, mil leiame hetki süvamõtisklusteks ahjus küdevate kasehalgude leegitseva tule paistel...
Head Eesti Vabariigi aastapäeva kõigile!

Lugupidamisega
Mati Pungas, Tallinnas, Iseseisvuspäeval 24.veebruaril 2010 a