Puhka rahus, hea Vello.

Mäletan Lembitu lumelaagri suusamatka Sinu tareni, järvede taga sügavas metsas, kus oli kaasas ka väike tüdrukute (Lembitu poiste õdede) kamp. Kadestasin skaute, kes Sinuga Algonquin pargis kanuuretkedel käisid... Õnneks said ka paljud teised nautida Sinu juhitud inspireerivaid loodusmatkasid suvelaagrites, Metsaülikoolis ja seeneretkedel.
Puhka rahus, unustamatult armas noortejuht, MÜ-lane ja loodusesõber. Meie tõeline lugupidamine Sinu ees.

Tõsiselt hea ja eeskujulik inimene.

Puhka rahus Vello!

Tänan Vello, pingutamast jõudu pagulaskonna hea liikme kombel. Metsaülikooli vennaskonna-õeskonna loomine ja kooshoidmine omas suurt tähtsust, tänapäeval kasutatakse sellise tegevuse suhtes väljendit "sidusus". Seega võiks rääkida meie sidumisest omavahel. Ka skautluse peale mõeldes meenub mulle hiljuti toimunud jutuajamine ühe teisse Eestisse eksiilist elama tulnud eestlasega, kes meenutas meie isade-emade põlvkonna vastutusevõtmise head omadust. See on minu arust üks primaarseid erinevusi sõjaeelse eestlaskonna ja postsovetliku Eesti ühiskonna vahel. Viimases ei ole ikka veel õpitud laialdaselt küsima tubli talupoja kombel "ask not what your country can do for you, but what you can do for your country". Panustades ühisesse asja paraneb meie kõikide käekäik, mõeldes ainult enese peale saeme tegelikult oksa millel ühiselt istume. Tänan Vello, mõtlemast ka teistele. "Metsaülikool taevas": seal on koos huvitav seltskond, see on koht, kuhu kogunevad hinge- ja mõistuseharidusega head inimesed. Jumalaga praeguseks, Vello.

Armas Vello, hea ja ustav sulane!

Mine nüüd oma Issanda rõõmupeole! Täna oli Pirita kloostris hingemissa: lohutagu Issand leinajaid!

Vello Salo