Olukord on juba ammu lahenenud, tänu sellele et nii Ilves kui ka Kallas on nõustunud mõttega, et Piirilepingu preambula peab maha võtma, ning unustada igasugune seotus Tartu Rahulepinguga, kuna Venemaa niikuinii ei nõustu sellega. Kõssativ olevat täiesti rahumeelne Ilvese ja Kallase vastutulelikkusega, ning oodatakse sedasama Riigikogult. Usun et Euroopa Liit oleks samuti ülimalt õnnelik kui Eesti saaks oma piirilepinguga ühele poole, ja on kindlasti nõus Ilvese ja Kallase sõna sekka ütlemisega. Tundub et enamus ei ole Tartu Rahulepingu kehtivuse põhimõttega nõus, kuigi Esimese maailmalõpul oli see hädavajalik samm. Järelikult on ka kasvanud meie tipp poliitikute suur usaldus Venemaasse! (See on muidugi öeldud minule omase irooniaga, sest et minu arust peaksid eesti poliitikud paremini teadma TR-gu väärtustamist Eesti poliitikaelus.)

Kui siit Eestist vaadatuna ei olnud Ilvese lahkumisele sõimukõne ajal tõepoolest alternatiivi, siis kohtumine Vene presidendiga ja Ilvese hilisemad sõnavõtud piirilepingu teemal tõid sügava pettumuse. Kui Ilves Rüütlit välja vahetamas oli, siis pühitsesime võitu punamineviku üle. Aga kui presidendiamet käes, muutus Ilvese retoorika eestivenelaste suhtes kohe sõbralikumaks. Ta oli esimene Eesti president, kes lasi oma uusaastakõnele ETV-s venekeelsed subtiitrid lisada ja rahvastikuministri agaruse taga siinsetele venelastele kodakondsuse jagamisel nähakse ka Ilvese "karvast kätt". Vene luure peab aga peenikest naeru ja valmistub nüüd venelastest valijate toel Riigikokku oma kontrolli all tugevat venelase esindust looma, et kaalukeelena tülitsevate eestlaste vahel Eesti seadusandlust Venemaale sobivamaks kujundada. Selle poliitika lõpp peaks pimedalegi nähtav olema: kui Venemaa ka puruvaene oleks ja ilma naftadollariteta, jätkub seal nii vähe raha alati, et väike Eesti oma "ärimeeste" kaudu tervikuna ära osta. Kuidas võib Ilves nii naiivne olla, et usub Medvedjevit, nagu üks tühipaljas preambula üksi olekski takistuseks Eesti-Vene suhete edenemisele! Need suhted jäävad halvaks, kuni Eesti oma rahvuslikele huvidele vastavat poliitikat ajab ja vene kaubatransiidi üleviimine Vene sadamatesse on ka ammune strateegiline liin, mille teeb mõttetuks ainult Eesti täielik üleminek taas Vene võimu alla. Või usub mõni naiivne tõepoolest, et Venemaa laseb Muuga sadamal vabalt konkureerida Luuga sadamaga ja see viimane pakrotti ajada? President Päts uskus ka baaside lepingusse ja sai jätkuvate uute nõudmiste tipuks käsu vabatahtlikult presidendivõimust loobuda. Või on ehk kellelgi meelest läinud Rüütli "sõbralik" kohtumine Aleksius Teisega? Kui Eesti õigeusukirikute tülis järele andis ja need 100-ks aastaks Moskva patriarhaadile rentis, siis autasustas Rüütel Vene patriarhi "sõpruse" märgiks Maarjamaa Risti ordeniga. Aga juba oma tänukõnes Risti vastuvõtmisel esitas Aleksius II juba uue nõudmise: rendist ei piisa, me tahame saada kõigi õigeusukirikute varade ja maade täieõiguslikuks omanikuks!!!Kuidas sai Ilves optimistlikult kiita "sõbralikku mitteformaaset jutuajamist" selle "vaimulikust" professionaalse luurajaga!!! Nüüd tuleb välja, et punaminevikuga Rüütel olnuks oma puudustele vaatamata tunduvalt rahvuslikum president kui sotsiaaldemokraadist Ilves!!! Võitlus eestlaste rahvusliku enesemääramise eest jätkub ja perspektiiv ei ole sugugi roosiline, kuulakem Toomepuud ja ärgem laskem ennast petta!

President Ilves on sotsiaal-demokraat. Sellega arvab et on travalisest matsist peajagu tarkem ja teadlikum. Nii, arvab et ta võib pädevalt kohut mõista peaaegu iga elu küsimuse kohta, ja et tema heatahtliku valitsemisel poleks õieti vaja piiri tõmmata. Ehk selle pärast oligi ta konverentsil asjatult provokeeriv ebakohaste märkustega.

Ilvesse õige koht oli esindada eesti rahva ja riigi hüve. Tema ülbelt pruukis suud kõigi Venemaal asuvate soome-ugri rahvaste nimel, vihjades et nad vajavad iseseisvust et püsida. (Meenutab skandaali kui Charles de Gaulle Montrealis hüüdis “Vive le Québec libre!”)

Iseenesest, rahvuste enese määramise õigus ei garanteeri mitte midagi. Venemaal asuvad soome-ugri rahvused vajavad seda mis venelastel ise vaja, ja pälvivad – kodaniku süveräänsust demokraatlikus riigikorras kus valitsuse võim on piiratud. Selles kodanik elaks turvaliselt ja väikesed rahvused korraldaks oma kultuurielu teatud autonoomiaga.

Probleem on selles et venelane ise ei taju et ta oleks kommunismi ohver. Täna ta elab jõhkra jõukude talla all, arvates et see on kas normaalne elu, ehk vene kultuur. Tegelikult ta tuigerdab kommunismi pohmeluses. Venelastest mul on kahju.

Konverentsil, vene ametnikud käitusid jõhkralt, nii nagu oleks võinud oodata. Ilves käitus saamatult. Tema oma ülbus jäi talle jalgu.

äiteh Elle.