Jüriöö ülestõusu mälestajad ikka kogunesid oma rühmadesse, ja keegi midagi ei õelnud et ei tohi kohtuda. Pronksöö on muutunud Eesti jaoks analoogseks Vietnami sündroomiks, kus Eesti paanitseb ja ärritub oma maine kujundamise pärast ning keelab avaliku elu toimimist nagu see võiks ja peakski toimuma avatud ühiskonnas. See on häbematu tegu, ja näitab veelkord kui pikk on see maa mida Eestil tuleb minna enne kui ta tõepoolest võib end kuulutada vabaks maaks. Praegu mulle tundub et Eesti langeb varsti Albaania staatusesse. Ainult üks asi puudub. Meil ei ole oma Ema Teresat! Aga mis meil on, seda me ei soovi teistega jagada või siis keelata teistel midagi tegemast oma vabatahtlikul ajal. Welcome to Estonia-I don't think so!!!