äitäh,tuletasite mulle meelde,selle päeva,millal lahkusid Kuressaarest.põgenikutega laevad,mina nägin seda kõik pealt Kuressare linna lähedalt maalt,merel sõitsid kolm laeva,üks vist oli sõjalaev ja siis lennukid kihutades pommitasid neid laevu,vesi oli punane verest ja inimesed karjusid,paadid tulid appi ja see kõik oli kole ja võigas vaatepilt,ja õieti tegid,et lahkusid,meie tahtsime ka lahkuda,kuid ema oli isale õelnud,et ootab teda ja siis koos lahkume,meie pere kindlasti pidi lahkuma,sest olime 1930.a kommunismi eest põgenikud,sest meie küla läks täielikult hävitamisele,koputajate pered juba kolisid sisse,kuid meil õnnestus põgeneda,kuid isal ei õnnestunud põgeneda,sest tema oma vend andis ta ära ja varastas isa rahad vennat tütar ja saatsid minu isa julmalt surma,õ
ieti otsustasid põgeneda,sest omad vennad ja õed otsustasid neid hävitada,selleks,et saada nende varandused endile,kes jäi,see tapeti,lihtsalt kadus inimene ühel päeval ja kõik

Väga tabavalt kirjeldate tänapäeva kõnepruugi alust.

Kas Teie isiklik põgenemise lugu on ka trükimustas ilmunud? Sirviks seda huviga.