Moto: Ma vaatan paadist kiikriga
Kui kaugel paistab - Saaremaa...

Lõpuks ei suutnud enam vastu panna ürgsele kutsele; - tahan sõita jälle oma teisele kodumaale.
Nüüd on 30 kraadi C palavus Eestis raugemas ja võisin alustada oma suverallit. Varahommikul riietusin mõnusaisse lühikestesse matkarõivaisse ning pumpasin Nõmmel bensiinijaamas 4,5 atm rõhku mägiratta kummidesse ja hommikuvärskuses vändates jõudsin varasele autobussile.

Keila taga metsalagendikul jalutas uhke kuninglike sarvedega isapõder, kes siiski pidas ohutumaks " võsasse ragistada..."; põdrapull oli minu matka esimene kaunis looduselamus.
Praamisõit Virtsust läks nobedalt ning juba vilksatas Muhumaa maastik akende taga ja ka Väikese väina tammiroostik oma kaunite luikedega. Valisin metsa vahel palkidest ehitatud bussiootepeatuse oma matka alguseks; metsatee veerel kasvavad vaheldumisi pihlakad, metsõunapuud, tammed, männid, sarapuud-pähklipuud - kus pähklikobaraid on palju, sama palju kui sarapuul lehti...
Küll on hea tunne olla jälle "...suisel ajal Saaremaal".

Õnnestav tunne on jalutada kahe sülla laiusel külatänaval meetrikõrguste sammaldunud kiviaedade vahel ühe taluõue piirest teiseni... ja nii uneleda pisut mälestustes...
Meenuvad 40-aastatagused külastused minu ema kodukülasse, kus peatusime vaid päev-paar sugukondlikeks tähtpäevadeks.
Ema ei käinud kordagi küla keskel oma kodutalu õuel(!), mis oli vähemalt poole-hektarisuurune, kus jätkus ruumi kõigeks:
- Koduõue värav oli kui nimekaart tallu, vanaisa meisterdatud tammepuust väravapostidega ja kõrge päälispuuga. Värav liikus sepistatud hingedel kergelt, kinnitudes mehise haagiga posti külge. Väravalauad lõhnasid värske pruuni tõrva järele.
Õu oli siseväravate ja vaheaedadega jaotatud esi ja tagaõueks;

Jaotan kommentaari kaheks!

Lugupidamisega Mati Pungas
Karusepäeval, 13. juulikuu 2006


.

Jätkan oma kommentaari II lõiku:

- Esiõu oli puhta muruga elumaja ümbruses ja aitade ees. Aidad olid puhtama poole pääl: riieteait oli puhta valge põrandaga; viljaaidas oli salvud ringi ümber seinte - rukki, nisu, odra, kaera ja loomavilja tarbeks. Salvude ees olid soolalihatünnid, kalatünn, tangude- jahu- jt tünnid, millised kõik puha kindlate kaantega kaetud. Aidad suleti ööseks külasepa poolt sepistatud massiivsete lukkudega.
- Õunapuud, ploomid, kirsid ning tikri ja sõstrapõõsad koos aedviljapeenardega olid kambriaknast näha. Pistandaed toa otsas oli mattunud viinapuu väätidesse. Samblast rohetuvate kiviaedade ääres keerdusid humalad ümber tapuroegaste, näides kõrge hekina. Humalate korjamine ja kuivatamine toimus kartulivõtu päevil; vanaisa omas oskust humalate kuivatamisel-pakkimisel, - egas muidu poleks Uduvere mehed käinud vanaisalt oma "õlledele viha ostmas".
- Elumaja oli pikk vana ehitus, koos rehaltsega ühe katuse all. Vasakpoolses otsas olid kambrid elamiseks, keskel suur rehetuba mahuka ahju ja pliidiga. Rehetoal oli kolm akent: esiakna all oli söögilaud, sööginõudekapp ja raamaturiiulid; tagaakna all paiknesid kangasteljed, vokid, hasplid; koldeakna juures oli vanaisa puutööpink tööriistade varnaga - kus valmisid puunõud, mööbliesemed talu tarbeks.
- Tagaõues oli loomalautade esine paargu ja kaev. Kaev oli kõrge vinnaga toetudes tugevale tammisele hargile ja paiknes paargu ning sauna vahel. Sauna köeti tavaliselt iga nädal, rehepeksu ajal tihedamini.
Teada oli vanaisa Toomase ütelus: "...Äi säukest aiga pole viil olnd, et meite kajust oleks vesi lõpnud...". Kaev oli sügav ja kaevuvesi oli külm ning maitsev.
Kivist välikelder oli aias, kumeralt võlvitud laega ja kasutati kartulihoidlana. Lautasid oli mitu - sigadele ja lammastele kogu aastaks, aga veistele, hobustele suveks ja ka halbade ilmade puhuks.
- Hiljem ehitati koduõue servale tuulik "tuult püüdma" vilja jahvatamiseks ning ka noortemaja.
Kõik oli läbimõeldult ehitatud ja korras!
.....niipalju siis mälestustest...!

Ema ei tahtnud näha Vene okupatsiooni aastakümnete hävitust koduõuel ja soovis hoida oma lapsepõlvekodu mälestust puhtana(!) - nii nagu paljud vanemad välis-eestlased sageli ei soovinud külastada poolesajandilise Vene okupatsiooniga rüüstatud kodukotust! ...Kes käisid siiski, - need said vaid kurba kinnitust...

Nüüd julgesin mina oma ema koduõue külastada... ja mis ma kogesin? Kas "see" ongi vanaema Miina ja vanaisa Toomase loodud kodutalu õu...?
Suur taluõu on massiivse hävingu üle elanud ja kõik on rüüstatud, lagastatud...!
Kuidas küll suudab "heauskne savisaarlasest uusasunik" praegu selles lagas elada...?... jääb mõistatuseks!

..."Siit" lahkun kiiresti... ja tahan tunnetada ilu ning loodust jälle enda ümber; selleks jalutan kiviaedadevahelist külatänavat pidi karjateele ja kuulatan sumeda suveõhtu hääli looduses...

Saarlase elu lisab inimloomusele kannatlikkust, pikameelsust, aga ka elurõõmu säilimist mistahes olukorras!
Ja veel - me kõik muutume nooremaks, kui mõtetes või rännates läheme vahel tagasi oma noorusaega..., mälestustesse "...takka perra...".

Lugupidamisega Mati Pungas
Karusepäeval, 13. juulikuu 2006

Moto: Päike paistab ju üle pärnalatvade ja härrastemaja,
Mis pärnade alla kui ära olid maetud…
Aga veel nõretavad rohtaiaroosid öösisest kastest… Juhan Liiv
Sarnase tundega ärkasin Saaremaal kodukülas, kui kambri aknast varahommikul välja vaatasin.
Hommikueineks oli perenaise poolt valmistatud oodatult parim toit - kuum keedukartul ja värskelt praetud lestad, mis olid suurepärased. Juba saarlase geenides ja meemides on soovtahtmine vähemalt kord päevas kala süüa(?), - mina lepin vähemaga, kord-paar nädalas!
Hüvastijätuks jalutasin veelkord küla karjateel ning talu põldude vahel. Viljapõllule olid ööbimiseks kogunenud toonekured parvena, kes kartlikkusest ning valjuhäälselt pahandades lendasid naabertalu ädalapõllule.

Jätkan jalgrattamatka Saaremaa keskosas, kus varemalt oli külas elanud vanem naine, kes polnud eluajal merd näinud…
Kümnekonna-kilomeetrise sõidu järel jõudsin loodusjärve kaldale, kus oli nauditav tasane vaikus; vaid pääsukesed lõid madallennul “lutsu” järve pinda riivates. Hommikuujumine oli kosutav ja värskendav. Ja juba ilmusid hallikast pilvest üksikud piisaringid veepinnale, - vaat mida tähendasid pääsude sulpsatused ennemalt…

Keskhommikul jõudsin Karja kiriku juurde; pühakoja uksed olid avatud. Hardushetkede järel kirikust väljudes meenus mulle aeg, kui seitseteist aastat tagasi minu noorem tütar tegi esimesed kõndimisesammud siin - kirikuesisel platsil…
Varsti vurasid kiriku lähedusse mitu bussi saksa kruisimatkajatega, kes saabusid Saaremaa uussadamast. Kui nad vaid teaksid, et läheduses metsõunapuu juurest viib kinnikasvanud rada võsastikus asuvale künkale – baltisaksa aadelkonna pühale puhkepaigale(!) luteri kalmistuna; kus Vene okupatsiooni ajal karjatati mullikaid ja viimase hävingu korraldasid “tublid komsomolid” Eesti üliõpilaste ehitusmalevast koos õpilasmalevaga…

Matk jätkus Kuressaare suunas. Angla tuulikuema oma kolme tuulikupojaga on heaks puhkekohaks ja annab veidi varju kõrvetava päikese eest. Laste mänguväljakul näksivad kuivanud rohtu seitse kitsetalle – nagu muinasjutus. Hunti asendab ponihobune, kellele meeldib liivas püherdada ja kapjadega pilvi taga ajada.
Liikvel on palju läti jalgrattaturiste, kes tulevad Mõntu sadama kaudu Sõrve säärel; Lätil pole ju ühtegi meresaart, on vaid mõned saarekesed Daugava jõel.

Sisened afaltteelt järsust teetammist läbi kiviväravate vahtrapuude vahelt ja oledki Karja surnuaial; siin on nähtavad kihelkonna ajaloo daatumid ja kasutatavad perenimed. Uus kalmistu osa on hästi planeeritud, kus piirdena istutatud elupuuhekk on kasvanud mitme meetri kõrguseks.
Hoolitsen ja kastan oma sugulaste kalmudel lilled ning kuulatades tundun olevat kui mesilas; Juhan ja Sulev Sepp`a rahulal kasvav iidne pärnapuu on üleni õites ning sumiseb mesilastest. Leinapuu annab leinas puhkajale varju ja ka mõteteks aega…
Üksik daam läheb nüüd kepikõnniga kodupoole; mina aga arvasin, et “need kepid” kalmu kõrval on jäetud lahkunu vaimule jalutamiseks…

Mõni aeg on möödas matkast ja nüüd Nõmme vaikuses koondasin veidi oma mõtteid äsjaste meenutustega Saaremaast… Rukkimaarjapäeval.

Lugupidamisega Mati Pungas, Tallinn
Rukkimaarjapäeval, 15. Augustikuu 2006

Moto: …nende koduks oli kadakane karjamaa
kus mängisid meretuultega


Vihma tibutades oli mõnus matkata.
Pilved toovad niiskust, mis värskendab õhku ja elustab teeäärseid kollakaks tõmbuvaid sinakaid kasvueas nisupõlde. Väga kodune oli märgata viljapõldudel üksikult ja salguti - natuke abituid erktaevasiniseid rukkililli; küll tahaks lilli noppida, kuid austusest viljapõllu vastu ei sobi oma sammuga murda ühtki viljakõrt.
Odra-kaerapõllul sammusid kaunid sookured; minu möödudes tõstsid linnud oma majesteetlikud kaelad ning silmitsesid uudistava ükskõiksusega möödujat - nende samm ja kehahoid oli väärikas nagu paabulinnul.
Minule üllatusena vantsisid kadakase karjamaa maantee äärsest puhmast välja kaks rebasepoega üksteise järel ilmse sooviga üle maantee lipata, kuid mind märgates jäid hetkeks nõutult paigale; klähvatasid korraks ning sibasid tagasi kõrgesse rohtu tallatud rada pidi, jäädes passima minu lahkumist…. Nii ka tegin!

Teeristil valisin suuna Kaali asulasse.
Väike vihm ei häirinud ka hulgalisi külastusgruppe, kes tulid tutvuma Kaali meteoriidikeskusega, milline on hästi korrastatud. Digifotograafia on eriti sobiv matka jäädvustamisel.
Kaali kooli siseõuel pildistasid turistid sümbolit – kivitreppi, mis ei vii kuhugi…; kuna trepimademel oli välisukse ava seinas kinni müüritud! Kas ei tähenda see sümbol ka Kaali kooli õppetegevuse lõpu algust? Kuid loodan nagu alati tublide Saare naiste peale, sest nägin paljudes õuedes mängivaid lapsi ja lapsevankribeebisid. Ehk “murtakse” see kooli välisukse ava seinas edaspidi jälle avatuks!

Kaali “raudnikkel” meteoriidi kraatrijärvekese kohal põlispuude taustal sähvis välku ja kärgatas kõuemürin, milline oli tähenduslik Kaali 4000-aastase ajaloo rõhutamisel.
Äikesevihma ajaks oli hea peituda toredasse paekivi-trahterisse, et tellida eineks pannkooke koduse moosi ja ehtsa värske Saare meega, mis olid oivalised. Tore oli jälgida piiripääsukeste kiireid sööste, kaarjaid liuglemisi räästapesa servale, kus pääsupoegade avatud nokad ootasid toitu.

Vihma krabisedes istusin hubasel kiviterrassil oma mõtetes.
Eemal lauda ilmusid praegused ärikad – prisked, lõdvad, sõrmustatud “naiselikud” Villu-tüüpi metsaparisnikud. Nende peategevus oli lobiseda mobiiliga ning kiruda metsaveo autode ja Fiskars-tõstukite juhtide aeglast tegutsemist… Kas “nendele” võib usaldada tuleviku Eesti äriväärikuse? – vaevalt küll! See kaarnakari on ülimalt probleemne… , kustuks vaid nende kaarnaisu enne Saaremaa metsade hävingut!
Meenus praamil kuuldud rahvaväljend “…et Villu ei viitsi isegi enam Aafrikas jahil käia ja selle asemel küpsetab nüüd endale metsatulekahjudes karupraadi… Illukal…?”

Õnneks tuli naaberlauda elegantne eesti abielupaar oma toredate lastega ja see oli kui rõõmuküünla uus leegiloitmine, – millesse võib uskuda!
Äikesevihm on möödas ja minu matk võis jätkuda kõuevälgust värskenenud Saaremaa looduses.

Lugupidamisega Mati Pungas
Saaremaal, reedel 14. juulikuu 2006