80 aastat Eerik Tederi sünnist
Inimesed 27 Jun 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Mait Talts
Tallinna Bibliofiilide Klubi


28. juunil möödub 80 aastat kirjandusteadlase, bibliofiili, tõlkija ja mitmekülgse kultuuriinimese Eerik Tederi sünnist. Eerik Tederil on olulisi teeneid klassikute tekstide stalinismiaegsete moonutustega vastu võitlemisel; Oskar Lutsu ja A. H. Tammsaare muuseumide asutamisel, välis-eesti kirjanduse uurimisel, Aafrika ja Antillide luule tõlkimisel eesti keelde, aga ka bibliofiilia arendamisel. 23 viimast aastat oma elust pühendas ta Tallinna Bibliofiilide Klubi juhtimisele, luues bibliofiiliakonverentside traditsiooni ja asudes välja andma Eesti bibliofiilia ja raamatuajaloo almanahhi „Raamat on…“. Seetõttu on eriti suur just bibliofiilide tänuvõlg Eerik Tederi ees.

Eerik Teder sündis 28. juunil 1928 Tartus „Pallase“ lõpetanud maalikunstniku Kristjan Tederi perekonnas. Oma nimegi olevat ta saanud isa sõbra kunstnik Adamson-Ericu järgi. Sõja ajal ja pärast seda õppis ta Tartus Treffneri Gümnaasiumis ja Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonnas, kus spetsialiseerus eesti kirjandusele. Sellele järgnes aspirantuur Keele ja Kirjanduse Instituudis. Eerik Tederi esimeseks töökohaks sai Tartu Kunstikool, kus ta oli eesti keele ja kirjanduse õppejõud. Hiljem jõudis ta töötada ka Tartu Ülikooli raamatukogus, Kirjandusmuuseumis, Oskar Lutsu majamuuseumis ning Vilde ja Tammsaare muuseumides. Pikka aega oli ta Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti kirjanduse ja lastekirjanduse õppejõud, samal ajal ka paralleelselt Eesti Entsüklopeedia peatoimetuse teaduslik töötaja ning Keele ja Kirjanduse Instituudi kirjandusteooria sektori vanemteadur. Töö entsüklopeediakirjastuses oli ilmselt üheks peamiseks põhjuseks, miks Eerik Tederist kujunes põhjalik ja alati ka äärmuseni täpne uurija. Kuid kõige hämmastavam oli ikkagi see, et Eerik Teder suutis alati säilitada talle iseloomuliku optimismi, heatahtlikkuse kõigi ja kõige suhtes ning olla oma ettevõtmistest lisaks muule ka imetlusväärselt järjekindel. Mõne asja peale kulus temalgi aastaid, kuid kunagi ei jätnud ta midagi pooleli.

Tallinna Bibliofiilide Klubi tegevuses otsis ta seda, mis ühendas nii „paadunud“ bibliofiile kui ka klubi liitunud laiema kultuurihuviga inimesi. Lisaks konverentside ja kirjastustegevuse traditsiooni loomisele suutis Eerik Teder arendada klubi välissuhteid, luua toimivad kontaktid lisaks välis-eesti kirjanikele, kultuuritegelastele ja raamatusõpradele ka Soome, Venemaa, Läti, Leedu, Taani, Poola ja teiste riikide bibliofiilidega, kirjutada pea kõigist olulisematest Tallinna Bibliofiilide Klubi üritustest tollases ajakirjanduses, koos Oskar Kruusi ja Oskar Kuningaga arendada klubi tegevuse seda poolt, mida ta ise nimetas „omalaadseks rahvaülikooliks“, st. oma liikmeskonna harimist erinevates küsimustes. Tema eriliseks paleuseks olid välis-eesti kirjanikud ja kirjamehed (eelkõige Karl Ristikivi, Valev Uibopuu, Gert Helbemäe, Bernard Kangro, Arvo Mägi, Ivar Ivask, aga ka näiteks Valdemar Vilder või Eva-Merike Kangro-Pennari). Vähemtuntud kirjameeste tuntumaks tegemises nägi ta oma erilist missiooni, mida jagasid mitmed teisedki klubi toonased liikmed (eelkõige eelpoolmainitud Oskar Kruus ja Oskar Kuningas).

Kõige tihedamad sidemed kujunesid Eerik Tederi eestvõttel tegutseval Tallinna Bibliofiilide Klubil Viljandi bibliofiilide ja raamatuajaloolaste ning teiste kultuurihuvilistega. Üheskoos korraldati aastaid Viljandi vanaraamatupäevi ja -konverentse. Eerik Tederi viimaseks ettevõtmiseks Tallinna Bibliofiilide Klubi raames jäi suure kompleksürituse – kahepäevase rahvusvahelise bibliofiiliakonverentsi korraldamine 6.-7. juunil 2003 Akadeemilises raamatukogus, mille raames leidis aset ka almanahhi „Raamat on… III“ esitlus ja raamatuoksjon. Samas avati ka tema poolt korraldatud suur autograafidega raamatute näitus. Eerik Teder mõistis hästi, et kõigil klubi liikmetel, ka neil kes pole bibliofiilid selle sõna kitsamas mõttes, on oma isiklikus raamatukogus olemas mõningaid väärtuslikke sissekannetega raamatuid. Nii suutis Eerik Teder koondada Tallinna Bibliofiilide Klubi ridu kui ka veenda näitusekülastajat selles, et autori pühendust võib käsitleda ka omaette kirjandusliku lühizhanrina.

Paraku väsis suur töömees lõpuks. Suure osa oma elust oli ta sunnitud võitlema põduravõitu tervisega, mis aga ei kõigutanud mingilgi määral talle nii iseloomulikku optimismi ja tulevikkusuunatust.

Eerik Teder suri 19. märtsil 2004. Oma tööde, tegemiste ja paljude inimeste mälestuste läbi on ta püsinud meie seas tänaseni ning jääb meie sekka veel paljudeks aastateks.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus