Eesti Elu
65 aastat Sinimägede lahinguist — Eesti Kodu Relvavennad
Eestlased Kanadas 25 Sep 2009 Elna LibeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Eesti Kodu Relvavendade Ansambel korraldas 22. augustil Eesti Kodus Sinimägede lahinguid meenutava õhtu „Sinimägesid mälestades“, viies meid 65 aastat tagasi Eestit kaitsvaisse veriseisse lahinguisse Sinimägedel.

Oma avasõnas tervitas E.K. elanikke kol.-ltn. Ülo Tamre, kõneldes Sinimägede lahinguist, millest Ülo Tamre ise osa võttis ja haavata sai. Tsiteerin tema avasõnast: „…sääl kohtusid kaks erinevat maailma — läänetsivilisatsioone kaitsev Eesti poolne rinne ning meid ründav, valelik, vägivaldne, meid orjastada püüdev ida…“ Relvavendade Ansamblis laulab kolm Sinimägede lahingu sõjameest: Ülo Tamre, Gunnar Keerma ja Voldemar Palo.

Järgnes langenute mälestamine, palvusega õp. Kersti Kimmelilt ja Relvavennad laulsid J. Aaviku „Puhake paremad pojad“. Akordionil saatis Voldemar Palo. Aino Müllerbeck esitas hingestatult Malle Pähn-Keteli luuletuse „Eesti sõdurile“. Relvavennad laulsid kolm laulu: „Kaugel sinust ja kodumaast“, „Eesti on me Isamaa“ ja „Sõduri unistus“, mis võeti publiku poolt vastu tugeva aplausiga. E.K. Relvavennad on laulnud koos juba viis aastat ja nende ühtlane ja meeldiv kooskõla on nauditav kuulda.

Kõnelejaks oli kutsutud n.-ltn. Markus Alliksaar, keda tutvustas leitnant Tarmo Rae alljärgnevalt: ta on nooremleitnant Eesti Maaväes, BSc kraadi omandanud Toronto Ülikoolis 1984 atmosfääri füüsika alal ja on töötanud 20 aastat Environment Canada juures. Kuulub korp! Vironiasse ja on tegev Eesti ühiskonnas, kus ta on Ohvitseride Kogu Kanadas juhatuse sekretär, samuti Toronto Eesti Maja juhatuse liige ja sekretär ning Toronto Eesti Püssi ja Püstoli Klubi esimees.

Oma hästi ettevalmistatud kõnes tegi n.-ltn. Alliksaar kõigile selgeks, et Sinimägede lahing, mis on inglise keeles tuntud kui The Battle of the Tannenberg Line, on kõige suurem ja verisem lahing, mis kunagi on peetud Eesti pinnal. Tsiteerin veel kõnet. „..Saksa väed, mis koosnesid eestlastest, norralastest, rootslastest, flaamidest ja valoonlastest ja milles oli ainult 22.000 meest, hoidsid tagasi 150.000 kuni 200.000 mehe suurust Nõukogude Vene armeed. Sakslaste poolel kaotasid oma elu umbes 2500 meest ja 7500 said haavata. Venelastest umbes 200.000 suri ja sai haavata. Kuna Nõukogude Liit tõi pidevalt värskeid vägesid rindele, suutsid nad hoida oma vägede tugevust üleval, hoolimata suurtest kaotustest. Peab meeles pidama, et arvud Nõukogude Liidu vägede suurusest ja lahingu kaotuste üle on umbkaudsed, kuna nad pole siiani neid ametlikult avaldanud…“ N.-ltn. Alliksaare kõnet kuulati suure huviga ja kviteeriti tugeva aplausiga.

Järgnevalt esitasid Relvavennad laulud „Eesti rannikul“, „Kaugel, kaugel“ ja nende moto „Mu isamaa armas“. Oma sõjamehe mälestusi kuulsime Viktor Libelt, kes Narva jõe joonelt viidi Sinimägede joonele, kuid edasi Tartumaale suvel 1944. Sealt algas taganemine lääne poole. V. L. oli 47. rüg. operatiivstaabi sidemees, mootorrattur.

Lõppsõna ütles relvavend Paul Osko, tänades kõiki esinejaid ja töötegijaid. Järgnes rikkalik õhtusöök, mis oli valmistatud Ülle Veltmanni poolt. Selle hästi korraldatud koosviibimise eest suur tänu E.K. pere poolt meie sõjaveteranidele, kellele pandi juba koosviibimise alguses rinda sini-valged lilled tänutäheks Eesti vabaduse eest võitlemisel.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus