60 aastat tagasi: „Astridi“ reis üle ookeani (1)
Ajalugu 26 Sep 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Pilk minevikku

8. augusti Eesti Elus ilmusid kaks ajaloolist pilti ja väike jutuke „Kuidas eestlased end Toronto kaardile panid“. Pildid olid ilmunud 1948.a. 9. augusti Toronto Daily Star’is, kirjeldades, kuidas saabusid 29 eestlast laevaga „Astrid“ St. John’si Newfoundlandi. Kuna kõnealusest sündmusest möödus hiljuti 60 aastat, soovis Montrealis elav 91-aastane eestlane Eugen Oder, tolle reisi organiseerija ja üks vähestest veel elus olevatest tollal täiskasvanud reisijatest, sellest pikemalt rääkida. Hr. Oder külastas septembris koos tütre Juta Cabilioga Eesti Elu toimetust, rääkides 60 aasta tagusest merereisist.

Laev asus teele Rootsist Göteborgist 5. juulil 1948, pardal 29 inimest, neist 12 meest, 10 naist ja 7 last, kellest kõige noorem 4-aastane Juta Oder. Reisi algus polnud sugugi nii lihtne nagu see on tänapäeval, et ostad pileti ja astud laeva. Eugen Oder, sõidu organiseerija, pidi riskima oma rahaga, makstes käsirahana sisse 7000 Rootsi krooni, et see paat toodaks Göteborgi sadamasse Norra piiri äärest. Hiljem sai ta oma raha tagasi.

Lihtne polnud leida ka kaptenit — kolm kaptenit keeldusid. Kelle meelest oli reis liiga riskantne ja ohtlik, kes ei tahtnud Rootsist ära tulla… Lõpuks õnnestus leida kapten Herman Vilu, kes oli koos perega — tal oli naine ja kolm last — sõidust huvitatud.

Peale lühikest paadiremonti Göteborgi sadamas oldi lõpuks reisivalmis ja 5. juulil 1948 asutigi teele.

Ületades Põhjamerel Pentlandi merekitsust, jõuti seitsme päeva pärast 12. juulil Euroopa kõige läänepoolsemasse ossa Hebriitide saarestikku, selle kõige suuremale Lewis’i saarele Stornoway väikelinna, kus neid väga hästi vastu võeti ja toiduga varustati. Sealsed elanikud olid peamiselt kalamehed (ka „Astrid“ oli originaalselt kalapaat). Pärast viiepäevast peatumist saarel lahkuti Stornowayst 17. juuli varahommikul Atlandi ookeanile, vastu tundmatule saatusele.

Vahepeal sõideti väljaspool laevateed. Sõit kulges rahuldavalt, suuremaid torme suve ajal ei esinenud, küll aga juhtus väike viperus mootoriga, mis paar korda seisma jäi. Sellest probeemist saadi üle Anton Pirso oskuslikul abil. Kerge torm tekkis vaid paaril korral, mis paati ei häirinud. Kogu reisi ajal ei nähtud ühtegi paati ega laeva, ka raadioid ei olnud.

Sõit võttis aega 14 päeva. Enne Newfoundlandile jõudmist ütles kapten, et poisid, täna näete maad! Varsti kerkiski silmapiiri ette Newfoundlandi kõrge pankrannik. Kõigi rõõm oli suur — näha üle hulga aja maad! Keegi reisijatest tõi välja konjakipudeli, et seda julget merereisi tervitada. 3—4 tunni pärast sõideti juba St. John’si sadamasse sisse.

Elukutseliste mereinimestena olid ka sealsed elanikud nende vastu väga lahked. Kohalik ajaleht kirjutas neist suure pealkirja all: 29 eestlast ületasid julgelt ookeani. Isegi St. John’si linnapea oli neist kui julgetest meresõitjatest, „viikingitest“, huvitatud. Ühel päeval, kui linnas toimus regatt, kutsuti E. Oder ja kapten Vilu linnapea vastuvõtule.

Siiski ei jäädud Newfoundlandi kauaks, peamiseks sihiks oli Kanada (Newfoundland ühines Kanadaga järgmisel, 1949.a.). Neil polnud aga aimugi, kuidas edasi pääseb.

St. Johns’ist lahkuti Kanada suunas pärast kosutavat nädalast puhkust. Jõuti St. Lawrence’i jõe ülemjooksule, kus on kohustuslik lootsi peale võtmine, kes juhib laeva edasi. Tuli oodata peaaegu pool päeva, enne kui lootsi paat neid märkas. Isegi loots ei uskunud, et kuidas suudab niisugune kalapaat tulla üle ookeani… Viimaks saadi siiski loots pardale ja algas viimane osa teekonnast Quebec City poole.

Sinna saabudes tuli üllatusena tõsiasi, et immigratsioon ei võtnud neid vastu, kuna neil polnud vajalikke dokumente Kanadasse tulekuks, tehes korralduse kolme päeva jooksul minna tagasi sinna, kust tuldi. Siiski saadeti immigratsiooniametnike abiga palvekiri Ottawasse välisministeeriumi, jäädes väga ootama nende vastust. Peale kahte nädalat karantiinis said nad ametliku loa Kanadasse jääda. Tegemist oli ilmselt esimeste Kanadasse saabunud eestlastega.

Hiljem müüdi laev maha 5000 dollariga (ostetud oli see 35.000 Rootsi krooniga), mis jagati 22 osaniku vahel, kelleks olid kõik reisijad; maksust vabastatud olid 7 inimest — kapten ja motorist peredega.

Nii oligi lõppenud pikk ja riskantne, kuid õnnelikult kulgenud merereis, ning algamas uus eluetapp uuel maal.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus