29. aprillil tähistas ajalookultuuri ajakiri „Tuna“ viiekümnenda numbri ilmumist koos Riigiarhiivi asutamise üheksakümnenda aastapäevaga. „Tuna“ esimene number ilmus 1989. aasta lõpus. Siis oli väljaspool tegijate ringi kõhklejaid, kas ikka veel ühte sellist trükiväljaannet vaja on. Samal ajal anti ju Tartus ülikooli juures välja „Ajaloolist Ajakirja“, mis küll 1988. aastal Aadu Musta peatoimetamisel ilmuma hakates oli seni kandnud nime „Kleio“. Tõsi küll, „Kleio / Ajaloolise Ajakirja“ väljaandmine ei toimunud päris regulaarselt ja vahel tulid sisse isegi nii pikad pausid, et lugejad arvasid ajakirja olevat hingusele läinud. Mõnda „Tuna“ esimest numbrit kätte võtnud arvustajat häiris, et seal olnud artiklid olid suures osas pühendatud juba „tüütuseni äraleierdatud teemale“ – meie lähiminevikule.
„Tunal“ on õnnestunud ilmuda regulaarselt – neli numbrit aastas. Peatoimetajaks on algusest peale olnud Ott Raun ja toimetajaks Andres Langemets, kel mõlemal „Loomingu“ toimetamise kogemus. „Tuna“ on püüdnud olla sisult ja vormilt teaduslik, kuid samas mitte orienteeritud ainult kitsale kutseliste ajaloolaste ringile. Olla teaduslik ja populaarne, kuid mitte populaarteaduslik on küllaltki keeruline ülesanne. „Tuna“ on aastatega saavutanud, et ta on indekseeritav ja refereeritav EBSCOhost andmebaasis. See tähendab, et Rahvusarhiivi, Tallinna Linnaarhiivi ja Eesti Arhivaaride Ühingu poolt Kultuurkapitali ja teiste institutsioonide toel väljaantav ajakiri on muutunud arvestatavaks mitte ainult Eesti vaid ka teiste humanitaarteadlaste jaoks, sest „Tunas“ ilmunud artiklid on olulised nende teadustöö tulemuslikkuse arvestamisel. „Tuna“ toimetuse kolleegium on muutunud rahvusvaheliseks. Lisaks kohalikele ajaloolastele kuuluvad sinna: Cornelius Hasselblatt (Groningen), Jürgen Heyde (Halle), Kalervo Hovi (Turu), Aleksander Loit (Uppsala), Toivo-Ülo Raun (Indiana), Alexander Rupassov (Peterburg), Bradley Woodworth (New Haven). Algusest peale on iga ajakirja lõpulehekülgedel artiklite põhjalikud ingliskeelsed resümeed. Kui esimesed aastad kasutati ajakirja kaanekujundusena kunstnik Tõnu Soo originaalgraafikat, siis viimastel aastatel on kaanekujunduseks fotod. Üldse on „Tuna“ teadusväljaande kohta hästi illustreeritud, sest ka fotodes nähakse ajalooallikaid. Pea igas numbris ilmub fotorubriik, kuhu valitud kindlat teemat kajastavad fotod.
Vähe sellest, et „Tuna“ viiskümmend numbrit on ilmunud regulaarselt, lisaks neile on ilmunud kaks venekeelset ja üks ingliskeelne eriväljaanne (viimane nime all „Past“, sest „Tuna“ võinuks kalandusajakirjade rubriiki sattuda), mis annavad eesti keelt mittevaldavatele huvilistele läbilõike nii Eesti ajaloost kui ka Eesti ajaloouurimise hetkeseisust. Eraldi kaante vahel on kahel korral ilmunud ka „Tuna“ bibliograafia. Seoses ajakirja viiekümnenda numbriga ilmunud bibliograafia juhatab sisse Toronto Ülikooli ajalooprofessor ja Eesti õppetooli juhataja Jüri Kivimäe essee „Märkmeid teiselt kaldalt. Ajaloo talumatu kergus,“ kus ta kirjutab: „Tuna algus oli põnev ja pretensioonikas. Juba ainuüksi ajalookultuuri manifesteerimine oli värske ja väljakutsuv idee. Selline mõtlemine vastas tollase kultuurimiljöö vajadustele, see märgistas avatust uutele ideedele, pürgimust leida valgustuslikke praktikaid mineviku käsitlemisel ning kindlasti ka selgelt sõnastamata taotlust väljuda rahvusliku ajalookirjutuse maatriksist.“
„Tuna“ peatoimetaja Ott Raun kirjutab ajakirja juubelinumbri toimetajaveergudel: „Viiekümnenda numbriga saab täis aeg, mil iga natukese tagant oli põhjust ära märkida järjekordset tähtpäeva ajakirja elus. See muutus ennustab loodetavasti pikka-pikka argipäeva, mis ei tähenda kaugeltki, nagu oleks ajakiri lõplikult valmis. Ajalooajakiri seda ju loomuldasa olla ei saagi, sest ajalugu jätkub – tänasest saab eilne, eilsest tunaeilne ja nii ajani, mil Tunast saab ise ajaloouurimise objekt.“
Ajalookultuuri ajakirja „Tuna“ numbritega saab lähemalt tutvust teha Rahvusarhiivi kodulehel:
http://www.ra.ee/et/tuna/Peep Pillak
„Tuna“ kolleegiumi liige
