5 aastat našistide ja pättide õnnepäevadest Tallinnas (2)
Arvamus 26 Apr 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2012/04/36083_001_t.jpg


On lähenemas pisike juubel.

Peagi kukub päev, millal möödub 5 aastat kurikuulsatest pronksiöödest, millal kohalike našistide poolt lõkkele õhutatuna tõusid Eesti põhiseadusliku korra vastu üles tuhanded vanameelsed ning asusid koos pättide ja vaimselt vähearenenud pööbliga rüüstama Eesti riigi pealinna.
Usun seetõttu, et artikleid nagu ka ülevaateid pronksiöö teemadel on lähipäevadel oodata meediasse palju.

Artikkel originaalis: http://bhr.balanss.ee/index.ph...

Wikipeedias märgitakse selle sündmuse kohta, et rahutuste ajendiks olid 26. aprillil Tõnismäel pronkssõduri monumendi juures tehtud ettevalmistused säilmete arheoloogiliste väljakaevamise ja identifitseerimise alustamiseks. Säilmete väljakaevamine ja identifitseerimine pidi algama 27. aprillil kell 10, kuid need lükati rahutuste tõttu edasi. Nende eesmärgiks oli välja selgitada sinna maetud ning anda võimalus nende säilmete teisaldamiseks koos monumendiga sõjaväekalmistule.

Eks ülaltoodu ole õige, kuid siiski ehk liiga lakooniline ning väheütlev nende inimeste jaoks, kes suurt asjast midagi ei mäleta ega tea, kas siis oma noorusest tulenevalt või muul põhjusel, mis ei lasknud sündmustekeerisega toona kaasa minna.

Ilmselt tuleb nõustuda nendega, kes märgivad, et pronksiöö sündmused said alguse juba aastaid varem, kui pingekatlale hagu lisati. Vaieldamatult oli siin mängus ka meid okupeeriva riigi eriteenistuste karvane käsi.

Aasta aastalt hakkas pronkssõdur kujutama endast mütoloogilist kultuskohta, kus sovjetimüütide kummardajad iga aasta konkreetsetel päevadel koos käisid ja üha suurema mõnuga oma üleolekut demonstreerisid eestlaste hingevalude ja Eesti ajaloo suhtes.
Aasta aastalt suurenes maikuu alguses inimeste vool pronksmehe juurde, kuhu lapsi tassiti bussidega, lasteaia rühmade kaupa, kus lauldi sõjalaule, vehiti okupatsiooniplagudega ja joodi viina.

Pronkssõdur toetas üha jõulisemalt müüti Eesti vabastamisest vene sõduri poolt ning sundis unustama selle sama "vabastaja" poolt vabastatud maa taasokupeerimist koos sellega kaasnevaga.

Sovjetikultuuri austajate jaoks, kes olid kaotanud kõik oma senised privileegid ja härrasrahva staatuse, nende jaoks muutus pronkssõdur viimaseks kaitsevalliks ning seoseks "hiilgava mineviku ja roiskuva oleviku" vahel. Vanameelsed nägid selles mehes nagu ka tema asupaigas iseseisva Eesti pealinna keskel viimast jõulist sümbolit ning ideede kandjat, millega sovjetid sidusid oma ajaloolist mälu - kunagist võimu, vene sõduri täägijõudu ning müüti Eesti vabastamisest. Viimane oli (ja on ka praegu) nende jaoks ülima tähtsusega.

Usk müüti Eesti vabastamise kohta annab neile õiguse solvuda selle peale, kui neid kolonistide järeletulijateks nimetatakse, õiguse nõuda endale erilisi õigusi (kuni autonoomiani Eesti riigi koosseisus) nagu ka maailmale ruupordada nende inimõiguste pidevast ahistamisest. Ise armastavad nad endid kutsuda kaasmaalasteks ning III järgu inimesteks, mis neile justkui märtrioreooli loob. Kaasmaalasteks muidugi venemaaga seonduvalt. Selle riigiga seonduvalt, kes tänase päevani meid vaenab, meie riigile tehtud kurja eitab ja okupeerib osaliselt meie riigile kuuluvat territooriumi.

Pronkssõduri äraviimine oli nende jaoks rünnak viimasele kindlusele, mida sovjetid ja kolonistide järeletulijad siis kaitsma asusid. Tekkinud segadust kasutasid hoolsalt ära ka kuritegelikud rühmitused, kes oma käitumisega õli tulle valasid ning Tallinna kesklinn sattus seetõttu mitmeks ööks rüüstamiste meelevalda.

Nüüd kui viis aastat sellest sündmusets möödumas on, on piisav aeg teha teatud järeldusi selle sündmuse tagajärgede kohta.

Üks on siin selge - eesti rahvas toetas ja toetab siiamaani absoluutse enamusega olukorda, et pronksmees Tallinna kesklinnast ära sai viidud.
Selge on ka see, et venemeelne ja/või venekeelne elanikkond siin pole oma ebajumala äraviimist kesklinnast andestanud ei Eesti riigile ega toona sündmuste roolis olnud valitsuskoalitsioonile, eesotsas peaminister Ansip'ile.

Riik oma seadusandlusega osutus hambutuks - kuriteole õhutajad jäid sisuliselt karistuseta, kahjusid hüvitamata ning selles osalenud prügikala (pätid ja pööbel) tunnevad tänaseni rõõmu toona korda saadetud "vägitegude" üle.
Eestlaste õiglustunne sai tugevasti riivatud nagu ka usk kohtuvõimu ja seadustesse. Nüüd vaatavad maarjamaalased jätkuvalt riigi- ja kohtuvõimu kahtlustavalt ja halvakspanuga - hambutud on riik ja kohus.

Kõige olulisem on aga võib-olla hoopis see, et paljud eetslased said nägijaks.
Kuni pronksiööni usuti siiralt integreerumise võimalustesse ja sellesse, et aeg parandab haavad ja liidab siinse elanikkonna varem või hiljem ühtseks riigi elanikkonnaks ning -kodanikkonnaks, siis pronksiöö tõestas integratsioonipoliitika läbipõrumist.

Väga suur osa eestalskonnast mõistis, et kahe kogukonna liitmine pole võimalik. Vähemalt seni ilmselt mitte, kuni vana kolonistide põlvkond on manalasse vajunud ning uus põlvkond on peale kasvanud. Kuid seegi saab toimuda vaid juhul, kui uue põlvkonna ajudest välja pesta sovjetiajastu müütide mürk ning kui neid kasvatatakse õiges kodumaa-armastuses.

Ka mitte eesti keelt rääkiv inimene saab olla oma tegeliku kodumaa patrioot, kuid selleks on vaja mõelda tunduvalt tõhusamalt patriootlikule kasvatusele, kui seda seni on tehtud.
Hetkel valitsevas lausliberalismis ei suudeta kodumaa-armastust sisendada isegi põlisrahva kõige põlisematesse poegadessegi.

Anar Rand

 - pics/2012/04/36083_001_t.jpg
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus