Pühapäev, 23. september oli see ajalooline päev, kus nad kõik kogunesid Eesti Maja suurde saali – uba-, kama- ja muidumulgid. Kõige rohkem oli ehk veel võltsmulke, sest heast peost ei raatsinud keegi ilma jääda. Oli kuidas oli, aga saal pandi mõnusalt täis ning kava algus oli täpne kui mulgi ekspress.
Peoperenaiseks osutus tagasihoidlik mulgi tüdruk, kes oma uhkeis rahvarõivais esines seekord väga enesekindlalt. See oli Helgi Sooaru, kellele oli usaldatud teadustaja amet. Kohe palus ta kõnepulti oma vanema sõsara Helju Salumetsa, Mulkide Seltsi vanema. Viimane juhtis tähelepanu ajajärgule 63 aastat tagasi, mil just sama kuupäeva ligiduses olid asutud põgenemisteekonnale, ning avaldas tänu eesti sõdureile, kelle ennastsalgava võitluse tõttu rinne piisavalt kaua paigal püsis, et põgenemist võimaldada.
Seltsi tegevusest andis ülevaate au- ja asutajaliige Johannes Vihma. Selts kasvas välja kunagistest maakondlikest killamängudest. Esimesse juhatusse kuulusid Edgar Kink, Voldemar Madisso, William Mandra, Valdek Ojasson, Jaan Vares ja Johannes Vihma. Seltsil on olnud tihe side kodumaaga. Austatakse rahvuskultuuri ja sõjamehi. On toetatud meie ühist kodu – Eesti Maja. Oma sõnavõtu tegi kõneleja ümmarguseks lihtsa, kuid mõjuva lausega: meie südames on me kodukotus.
Muusikalist elevust tõid kavasse relvavennad. Sellise nimega ansambel on meil juba mõnda aega tegutsenud. Kümme kunagist tublit sõjameest, kes on otsustanud laulurelvaga võitlust jätkata, asus positsioonile. Kuna kõik on juba – kuidas seda nüüd viisakalt öelda – leeris käinud poisid, siis võis esimene rida endale istumist lubada. Sellisel ilmel, et väiksemad lahingud lööme istukil maha, tõusmiseks vajame tugevamat vastast. Ja vaatamata aukraadile kuulasid kõik veltveebel Marta Kiviku sõna, kes neile klaveripingilt hirmu, armu ja emalikku tuge jagas. Selline on kroonu kord.
Poisid (kui lubate) esitasid kolm laulu: „Sõduri truudus“, „Kaugel sinust ja kodumaast“ ning „Hämarikus mu mõtteil on tiivad“. Ettekannet kviteeriti tugeva aplausiga ja siis paluti kõiki ühineda piduliku truudusekinnitusega „Eestimaa, mu isamaa“. Usun, et väljendan kõigi kohalolnute soovi, kui lausun: jätkugu relvavendadel laululaskemoona.
Peokõnelejaks oli pärismulk mag. Jaak Pihlak, Viljandi Muuseumi direktor. Kandis musta mulgi kuube nagu Vabariigi president ja jättis endast ausa ning õiglase mehe mulje, lausudes kohe alguses, et õige mulk enesekiitmise rasket kunsti kellegi teise hooleks ei jäta, teeb ikka ise ära. Ja hakkas sellega kohe pihta. Väitis, et Viljandi linn on maakonnast enim arenenud. Valminud on uus raamatukogu, spordihoone ja juba Maramaa päevil ehitama hakatud hotell. Vana veetorn on korda seatud ja sellele olevat õla alla pannud linna kolmas aukodanik dr Roman Toi. Lift puuduvat veel. Teised aukodanikud on teatavasti kindral Johan Laidoner ja omaaegne legendaarne linnapea August Maramaa. Mõlemale on monumendid püstitatud. Märkimist väärib Viljandi Folk ehk pärimusmuusika päevad.
Linna kõrval on siiski edenenud ka maaelu. Karksi ja Helme-Tõrva arenevad, samuti ei tohiks unustada Abja külje all paiknevat Ärma talu, mis on president Ilvese kodutaluks.
Kõneleja puudutas ka muid rahvuslikult olulisi sündmusi. Pronkssõduri teisaldamise kohta ütles ta, et see oli ilmne Venemaa katse viia olukord Eestis verevalamiseni. Ajaloolasena arvas ta, et see oli 1924. a. 1. detsembri kordus selle vahega, et seekord oli riigikukutajate hulgas märksa rohkem Eesti kodanikke või Eestis elavaid inimesi. Vabadussõja võidusamba kohta, mille ümber nii palju poleemikat, arvas kõneleja, et selle kavand on noorte inimeste looming, mis seostab seda Vabadussõja vaimuga. Vabadussõda on Eesti riigi sünnitunnistus. Kõnet kviteeriti kestvate kiiduavaldustega.
Muusikalises osas oli veel ette nähtud Peeter Kopvillemi pereansambel, kuid ühe tütre haigestumise tõttu pidi papa Peeter kogu koorma enda kanda võtma. Ta esitas kitarri saatel mõned palad oma isa repertuaarist ja ka paar omaloomingulist helindit, milledest viimane oli äia-ämma tellimus. Peetri esinemine oli meeldivaks lüüriliseks interluudiumiks rahvuslikult meelestatud õhkkonnas.
Järgnes au- ja asutajaliikmete austamine. Punased roosiõied said rinda Jaan Vares, William Mandra, Paul Juttus, dr Roman Toi, Elmar Pajo, Johannes Vihma ja värskeim auliige Jaak Pihlak. Johannes Vihmal oli näpus veel üks salapärane lillekimp, mille ütles kuuluvat isikule, kes kunagi ühelegi ametikohale pole kandideerinud ning kes on aina eelistanud „eikellegiks“ jääda. Ometi on ta oma suure töö ja helde toetusega sedavõrd tähelepanu äratanud, et on otsustatud "kellegiks" ülendada. Koosolijate heakskiitva aplausi saatel ulatati lillekimp Helgi Sooarule. Ka kauge külaline Jaak Pihlak oli hoidnud kõnepuldi kõrval roosikimpu, mille nüüd sügava tänu ja tunnustavate sõnadega ulatas Mulkide Seltsi vanemale Helju Salumetsale.
Tervitusi tõid Eesti Sihtkapital Kanadas poolt Eva Varangu ja Maakondliku Esinduskogu esinaine Anne Orunuk, kel oli punane roos igale Mulkide Seltsi vanemale. Need olid kronoloogilises järjekorras Johannes Vihma, Jaan Vares ja Helju Salumets. Eesti Kunstnike Koondis Kanadas poolt tervitas esinaine Mai Järve-Vomm, kellel oli kingitus Jaak Pihlakule.
Kirjalikud tervitused luges ette teadustaja Helgi Sooaru. Tervitajaiks olid Viljandi maavanem Kalle Kütti, Eesti-poolne Mulkide Seltsi vanem Kaupo Ilmet, ajaleht Sakala ja Toronto Virulaste Koondis.
Osa tervitusi olid emakeelsed ja püüdlik mulgi-Helgi nägi vaeva, et mitte keelepära nikastada.
Lõppsõnas jagas Saima Varangu ohtralt tänusõnu, lõpetades koidulalikult nostalgilise noodiga: mis mulle jutustad, koidikutuul? Eestimaalt tulen, väsinud olen... Kodu on kaotatud, kuid koduigatsus jäi.
Enn Kiilaspea eestvedamisel lauldi maha Mulgimaa ebaametlik hümn „Om maid maailman tuhandit“. Siis oldi sealmaal, et Klarissa Pajo võis lugeda söögipalve ja Ülle Veltmanni hõrgutav külmlaud ootas nautijaid. Mulgikapsa jaoks polnud küll sobivat ilma, kuid mulgikorbil on minekut iga ilmaga. Nii ka seekord.
Ennu kitarr keelitas hiljem veel ühislaulmisele, millest innukalt osa võeti. Kui nüüd veel mainida, et välja antud aukirjadel olid Hilda Truupere kaunistused, siis peaksid kõik olema piisavalt kiita saanud. Välja arvatud ehk ülemmulk Helju Salumets, kelle vilunud organiseerimistöö tulemusena kõik kenasti laabus. Olgu talle siinkohal tartlasegi poolt üks roos ja lugupidav kummardus.
