Pühapäeval, 26. aprillil kell 11 hommikul toimub Vana-Andrese kirikus ühine jumalateenistus. Tähistame koos lätlastega meie koguduste 60. asutamisaastapäeva. Päeva teema on õppida üksteist tundma. Meil on pikk koostöötamise ajalugu, aga tunneme üksteist vähem kui peaksime. Järgneb kohvilaud alumises saalis. Loodame rohket osavõttu!

Allpool on lühidalt kirjeldatud meie Vana-Andrese koguduste loomist ning kiriku ostmist (tõlgitud raamatust „Toronto’s Old Saint Andrew’s Church Centennial 1878-1978“).

Enne II maailmasõda elas Torontos sadakond eestlast. Enamus eesti immigrante elas tol ajal Lääne-Kanadas. Torontos elanutest olid mõned First Lutheran Church (116 Bond St) liikmed. Seal peeti ingliskeelseid jumalateenistusi, aeg-ajalt oli külaliseks eesti keelt rääkiv õpetaja. Gustav Koost oli sel ajal aktiivne eestlaste organiseerija ning tema kaudu leidsid teisedki tee sinna kirikusse. First Lutheran Church oli ka lätlaste kohtumispunkt. Sel ajal ei osanud mitte keegi aimata, et edasiste sündmuste kulg viib mitme eesti koguduse rajamiseni Torontos.

Kuigi emigreerumine vaibus II maailmasõja ajal, leidsid tuhanded eesti ja läti põgenikud pärast sõda tee Torontosse. Paljud neist olid kannatanud nõukogude rezhiimi all ning hindasid väga uue asukohamaa vabadust, aga ka võimalust asutada endale oma pühakoda.

13. märtsil 1949 kogunes 126 lätlast 116 Bond Street’i kirikusse ja asutasid seal koos õp. Albert Grünwaldiga koguduse – „First Latvian Evangelical Lutheran Congregation of Toronto“. Õp. Grünwald aitas kogudust kuni esimese õpetaja valimiseni. Aga esimene valitud õpetaja, õp. Adolfs Gaudins, ei tahtnud jääda Torontosse ning kolis Montreali. Teine õpetaja, Alfreds Skrodelis, ei pidanud ka kuigi kaua vastu ning 15. mail 1950 pühitseti ametisse õpetaja Adolfs Cops. Õp. Cops oli sündinud 1905. a. ja lõpetanud Riia Ülikooli teoloogiaosakonna 1932.a.. 1944. a. ta põgenes perega Saksamaale, kus oli Kasseli DP-laagris õpetajaks. Sealt siirdus ta Kanadasse ja asus tööle taluabilisena.

Aga teel Kanadasse kohtus õp. Cops eesti õpetaja Otmar Pelloga. See kohtumine viis eluaegsele sõprusele ja koostööle. Jõudnud 23. detsembril 1949 Halifaxi, reisisid mõlemad õpetajad koos oma perekondadega Torontosse. Õp. Pello jäi Torontosse, õp. Cops läks King City lähedal olevasse tallu, kus ta õppis lehmi lüpsma, enne kui ta sai tagasi õpetaja ametisse.

22. mail 1949 kogunes umbes165 eestlast ja asutati „First Estonian Evangelical Lutheran Congregation“. Valimised toimusid samal päeval ja kassasse koguti $15.17. Piiskop Karl Raudsepp käis Torontos pidamas eestikeelseid jumalateenistusi 116 Bond Street kirikus alalise õpetaja valimiseni. (Piiskop Karl Raudsepp korraldas ka eesti luterlaste osalemist sinodis.) Detsembris 1949 saabus Torontosse õp. August Kivisikk. Töötanud siin vaid paar kuud, siirdus ta Kitcheneri eesti kogudust teenima. Just sel ajal jõudis Torontosse õp. Otmar Pello ning alustas kohe koguduse ülesehitamist. Selleks ajaks oli kogudusel juba 250 liiget.

Otmar Pello sündis Tallinnas 13. juunil 1912. Ta lõpetas Tartu Ülikooli teoloogiaosakonna 1934 ja ordineeriti 27. detsembril 1936. Aastatel 1938–1940 oli ta õpetaja Riias eestlaste Peeter-Pauli kirikus. Siirdunud tagasi Eestisse, oli ta Suure-Jaani koguduse õpetaja kuni põgenemiseni 1944. aastal. Ta oli õpetajaks DP-laagrites Austrias ja Saksamaal, enne kui tuli Torontosse ja võttis siin üle koguduse õpetaja kohustused. Valimised ja ametissepühitsemine toimusid hiljem – 16. septembril 1950.

Juhus oli viinud kaks õpetajat – õp. Copsi ja õp. Pello – kokku laeval, ja juhuse kaudu olid nad nüüd samas kirikus õpetajad. Ühes intervjuus kirjeldas õp. Cops järgmist seika: „Õpetaja Grünwald oli väga abivalmis läti põgenike suhtes ja aitas neid igatpidi, kuidas sai. Aga ta oli selle vastu, et keedeti suurte potitäite viisi läti stiilis hapukapsaid, mis täitsid kiriku ja naabruskonna tugeva lõhnaga. Ta pakkus valiku – kas hoida koguduse kokkusaamisi hapukapsasteta või leida uus kirik.“

Läti kogudus oli sunnitud välja kolima, siiski mitte hapukapsaste tõttu, vaid selle tõttu, et kogudus oli liiga suureks kasvanud. Kui kolimise küsimus kerkis esile, läks õp. Cops rääkima õp. Pelloga, uurimaks võimalusi, kuidas saada omaenda kirikut. Õp. Grünwald teatas samas, et „Old St. Andrew’s Church“ oli müügil.

Oli mitu põhjust, miks see kirik oli sobiv kodu kahele kogudusele – esiteks suur hilisgooti stiilis kirik sarnases väga kodumaa kirikuhoonetega. Teiseks, kirikuhoone oli suur, mis pakkus võimalusi pühapäevakooliks ja muudeks ühiskondlikeks üritusteks. Kolmadaks, oletati, et oleks kergem raha koguda olemasoleva kiriku ostuks kui uue ehitamiseks. Kuigi tavaliselt asutati kirik sinna, kus koguduseliikmed elasid, otsustati kõnealuse kiriku ostuga selle tava vastu minna. Kirik oli ju ühistranspordi liini ääres – tramm peatus otse ukse ees. Ei uuritud siis parkimisvõimalusi, kuna ainult üksikutel liikmetel olid autod.

2. oktoobril 1951 ostis Evangelical Lutheran Synod eesti ja läti koguduste soovitusel „Old St. Andrew’s“ vara $125.000 eest. Kahe nädala jooksul kohtusid koguduste esindajad sinodi esindajatega ning kirjutati alla leping, mille kaudu kogudused ostsid hoone ja vara $145,000 eest. $20.000-lise vahega kindlustati madal intressiprotsent ja pikaajaline laen. Kohustused jagati kahe koguduse vahel pooleks. Laen tasuti aastaks 1976.

Esimene jumalateenistus „oma kodus“ peeti 4. novembril 1951 koos. Eestlased ja lätlased täitsid kiriku, õpetajad Cops ja Pello jagasid ülesanded ja õp. Otto Reble, kes esindas Kanada luterlikku sinodi, oli külaliseks. Pärast kolimist muutsid mõlemad kogudused oma nimed, inspireerituna sellest, et olime esimesed eestlased ja lätlased maailmas, kes jagasid sama kirikuhoonet.

Tahame seda kõike pühitseda ühisel jumalateenistusel 26. aprillil. Aga tahame ka eraldi pühitseda meie koguduse pikka elu jumalateenistusega 24. mail algusega kell 3 pl. Kirjeldame siis koguduse edasist käekäiku!

Vana-Andrese kogudused

Märkmed: