222 aastat Vigala õiguse väljakuulutamisest
Ajalugu 16 Jul 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Vigala valla aukodaniku Jaak Uibu ettekanne Raba Algkooli
lõpetajate kokkutulekul 23.juulil 2011


Hakatuseks. Minu vanaisa hea sõber kirjanik Mihkel Aitsam kirjutas 29. oktoobri 1939 Päevalehes artikli “Eesti esimese vallaomavalitsuse 150 aasta juubel”. Alapealkirjaks oli “Vigala Talurahva Seadus pandi eraviisil maksma 1789.a.” Vigala õigus kui dokument on tuntud juristidele ja ajaloolastele, vähemalt vanemate põlvkondade puhul. Seda ei oska ma kinnitada tänaste, s.o. netiajastul bakalaureuse kraadiga mittetäieliku kõrghariduse saanud põlvkondade puhul. Netipäringus Vigala õigus tuleb välja üksnes raamatukogude elektronkataloogides viitega ühele ennesõjaaegsele allikale. Selle dokumendiga oli tuttav Jüri Uluots ja Peeter Tarvel. Endine õiguskantsler Eerik-Juhan Truuväli hindab dokumenti kõrgelt. Seda hindab kõrgelt ka Mare Ülemaantee Vana-Vigala raamatukogust, kes kinkis ettekandjale Aleksander Looringu ülevaate “Vigala õigus 1789.a.” Hiljem selgus, et see tekst oli koduski olemas, sest Halliki Uibu tutvustas selle abil Vigala õigust oma kultuuriloo tudengitele. Siiski mind ta sellesse dokumenti millegipärast ei pühendanud.

Vigala õigus kuulutati välja v.k.j. 14. juulil 1789. aastal Vana-Vigala mõisas. Samal päeval vallutati Bastille ja sellest päevast sai prantslastele rahvuspüha. Vallavanem Priit Kärsna on avalikul kohtumisel Kivi-Vigalas teavitanud Mart Laari, et samal aastal Vigala õigusega jõustus USA põhiseadus. Uue, s.o. gregooriuse kalendri järgi on väljakuulutamise aastapäev 25. juulil. Seepärast saamegi Raba Algkooli lõpetajate kokkutuleku pühendada Vigala õiguse väljakuulutamise 222.-le aastapäevale.

Põhiallikatena ettekande koostamisel kasutasin Mihkel Aitsami “Vigala kihelkonna ajalugu”, Aleksander Looringu 1939. või 1940. aastal ilmunud õigusteaduslikku uurimust “Vigala õigus 1789.a.” Minu kasutada on olnud ka Õpetatud Eesti Seltsi Toimetistes 1896. aastal avaldatud Vigala õiguse tekstid ja kogumik “Läänemaa”, 1938. Väärtuslikke materjale Aleksander Looringu kohta leidsin Sillaotsa muuseumi netilehelt.

Seaduse väljakuulutamisest kirjutab Mihkel Aitsam: “kord heinaajal käsutatud kõik valla rahvas, esmajoones peremehed ja popsid Vana-Vigala mõisa – rahvast olnud kogu mõisaõu täis. Uus majoraathärra ilmunud kogu mõisa härraskonna ja külalistega rohelisega ilustatud mõisarõdule ja lugenud ette mingi kirja – arvatavasti olnud see Vigala õiguse ette asetatud nn. “Kulutaminne”. Hiljemini järgnenud pidutsemine. Ühtlasi valitud ka Vigala õiguses ettenähtud kohtumehed jt. organid.
Ka täna praktiseeritakse Kadriorus seaduste väljakuulutamist, aga seda tehakse kuidagi salaja ja kabinetis. Vigala õiguse väljakuulutamise protseduurilisest osast võiks ju Eesti Vabariik midagi üle võtta! Kadriorus on ju rõdu olemas!

Vigala õiguse koostas Berend Johann von Uexküll, samanimelistest Üksküllidest järjekorras kuues. Tema ehitas Vana-Vigalasse suure härrastemaja, mis püsib tänini.
Oma mõisate rohkuse pärast (38 mõisat) hüüti teda Läänemaa kuningaks. Ta oli 27 aastat Vigala mõisate omanikuks ja tundis seetõttu hästi rahva keelt, aga ka tavasid. Viimaseid kasutas ta seadussätete sõnastamisel. Seaduse väjakuulutamiseni ta ei jõudnud – elu jäi liiga lühikeseks. Tema mõlemad abielud jäid lasteta.

Vigala õiguse kuulutas välja Berend Johann Uexküll, järjekorras seitsmes Berend Johann, eelkäija vennapoeg. Ta teenis sõjaväes, kui pastor Ignatius Vigalast teatas talle onu surmast ja kutsus ta kohale. Onu noor lesk oli ta lahkelt vastu võtnud.
B.J.VII on iseloomustatud kui väljapaistvate poliitiku annetega inimest. Seda kinnitab tema karjäär Eestimaa rüütelkonna peameheni välja. Tema kasuks kõneleb ka Vigala õiguse väljakuulutamine - see võinuks jääda mõne teise natuuri puhul ka sahtlisse.

Miks seadust vaja oli? Oluline on eristada tavaõigust ja kirjutatud õigust. Viimaseni Lembitu-aegne Eesti ei jõudnud. Iseasi on tavaõigus. Jüri Uluots on seda uurinud ja leidnud Vana-Eesti seaduste edasikestmise hilisemates keskaegsetes lepingutes ja seadustikes. Talurahvaõigus oli sätestatud “Liivlaste talurahvaõiguses”, “Riia piiskopkonna talurahvaõiguses”, “Kuramaa talurahvaõiguses ja “Läänemaa eestlaste talurahvaõiguses” (J.Sootak, Kuri karjas, 2008).

Niisiis olid olemas 18. sajandi lõpus nii tavaõiguse kui kirjutatud õiguse sätted. Aga mis õigusest sai rääkida eestlaste puhul, kui neid võis müüa nagu loomi, kui nad ei tohtinud lahkuda oma kodukohast, kui maa ja selle harijad oli mõisniku omand ja mõisnik võis oma orje karistada ükskõik kuidas. 18. sajand oli valgustussajand ja valgustusideed jõudsid ka kuidagi mõisnike mõistusesse. Võib olla rohkem pani mõisnikke mõtlema teoorjuse väheproduktiivsus, kus mõisnik ise jäi ka kahjukannatajaks. Seda tõsiasja ei mõistnud kõik aadlikud, aga mõistsid Vigala pärishärra Berend Johann von Uexküll B.J.VI ja tema pärija. Suure mõisa juhtimise ja majandamise murekoormat loodeti vähendada Vigala õiguse kehtestamisega: Watke, tännine langes keik se suur mure iggalt polelt minno peäle üksi, et ma piddin head sündsat seadust keige vallale teggema ja peälegi hoolt kandma, et iggamees ommast kohhast selle järrele piddi ellama; tsitaat võetud “Kulutaminne” leheküljelt.

Mida seadus sätestas. Esikohale tahaks seada selle, et Vigala õigus annab esmajoones sätteid vallaomavalitsuse korralduse kohta. Siin nähakse ette vallakubjas, külakupjad, kirjutaja ehk ülevaataja ja vallakohus. Vallakubjas on moisa vannema ustau tener ja tema kohta on terve rida moraalseid nõudeid. Külakupja ülesandeks on valvata, et talumehed korralikult talu peaksid ja kõik mõisa käsud täidaks. Kirjutajal on täita ülesanded nii mõisas kui vallas, jälgib vakuraamatu järgi teopäevade täitmist, peab kohtuprotokolle. Vallakohus oli avalik, sinna kuulusid kuus liiget. Kohtunik oli ametisoleku ajal vaba ihunuhtlusest. Kohus käis koos iga kuu esimesel teisipäeval.

Talupojale andis Vigala õigus piiratud pärandamisõiguse – omanik võis esitada pärijaks oma poja, aga otsustas mõisahärra. Oma tööga omandatud vallasvara suhtes sai talupoeg täieliku omandiõiguse, aga talupoeg ise jäi ikkagi mõisniku omandiks.

Karistustest tuntakse dokumendis rahatrahvi, ihunuhtlust ja häbistavaid karistusi. Näiteks seadus käsitles teomeeste ja vaimude (tüdrukute) karistamist: Kui teomees ehk vaim senna ei kule, ehk wasto paneb ehk ei tee tööd, mis kohhus on, karristago tedda walla ehk Moisa kubjas ehk kilter seäl sammas keppiga sedda möda ku temmal süüd on; ommetigi ei pea neile, sedda möda kui sü on, ennam lödama kui wiis, kümme ehk ennemaks kakskümmend hopi kaetud perse peäle.

Vigala õiguse viimane peatükk käsitleb kooli- ja leeriõpetuse korraldamist. Vanemad on kohustatud oma lapsi või kasvandikke lugema õpetama. Kui nad ise lugeda ei oska, siis peawad nemmad tedda moisast seatud koli pannema. Aleksander Looring kirjutab, et mõisa poolt ülalpeetavasse kooli. Viimane kohustus osutus materiaalses mõttes üsna raskeks ja võttis aastakümneid aega. Seadusandja sai vahepeal Eestimaa tsiviilkuberneriks ja hakkas samme astuma koolide avamiseks kogu kubermangus.

Mõisate valitsemist ja haridusala hakkas jätkama Berend Johanni vanim poeg Boris von Üxküll. Tema asutas köstrikooli 1823. aastal Vigala köstrimajasse ja kulud võttis enda kanda. Ta lasi ehitada Oese kooli 1833. a., õpetajate palk tuli mõisast ja õpilased said toetustki. Oese kooli jaoks lasi ta trükkida Münchenis eestikeelse noodiraamatugi. Oese kool oli ka põllutöökooliks, mille praktika baasiks tänases keelepruugis oli Vana-Vigala mõis. Jaan Eiseni õpilastest kümme läksid mõisavalitsejateks! Boris von Üxküllil oli ka tehnikainstituudi asutamise idee, millega ta pöördus Tallinnas Kanuti gildi poole. Kahjuks gildi vanematekogu pidas seda kauge tuleviku küsimuseks.

Raske on öelda, kas parun Boris ikka oli lugenud Vigala õiguse väljakuulutamise tekstist, et Vigala õigust tuleb täita ka mõisa pärijate poolt ja koolid asutada, aga haridust edendas Vigalas ta küll südamest. Lepiku kool Uhja külas avati 1840. aastal, Peru kool 1841, Velisel 1842, Jädiveres 1844, Päärdus 1846. Kuulus Raba kool alustas tegevust 1854. aastal, kui mõis oli juba üle antud järgmisele omanikule Bernhard von Üxküllile. Õppimistingimused paistsid sel ajal küllalt rasked olema, kui otsustada karistuste järgi. Kõige kergem karistus oli söömata jätmine, teine aste oli tühja kõhuga nurgas seismine, üks jalg kaenlas, kolmas aste võrdus teine aste +
pingiots õlal. Aga mingem uuesti Vigala õiguse juurde tagasi!

Mida seadus ei sätestanud. Vigala õigusega on sama häda nagu tänapäeva seadustega – paragrahve on palju, aga abi neist vähe. Toon näite tänasest märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadusest. See ei sätesta, et küsimusele tuleb vastata sisuliselt. Minu kogemusel riigiasutused ja isegi Õiguskantsler käsitlevad möödavastamist ikkagi vastusena. Toompea Haridusseminar on pöördunud pädevate asutuste poole ettepanekuga seaduse asjakohaseks täiendamiseks.
Vigala õiguse väljatöötaja ja selle väljakuulutaja ei lahendanud talurahva põhiprobleeme – talupoeg jäi endiselt pärisorjaks, mõisnik võis teda müüa või kinkida, ta ei tohtinud lahkuda sünnikohast mõisniku teadmata, maa jäi endiselt mõisniku omandiks, mõisahärra kodukariõigus jäi püsima.

Berend Johann VI oli suurmaaomanik, kelle käes oli seadusandlik, täitev- ja kohtuvõim oma alamate üle. Seda seisu Vigala õigus ei lõhkunud, aga prao tekitas. Montesquieu idee võimude lahususest oli juba tiksunud nelikümmend aastat Euroopas ja realiseeritud Ameerika Ühendriikide põhiseaduses. Minu küsimus Montesquieule täna oleks – on see hea ja õige, kui kõik kolm võimu + raha kogutakse kõik ühe erakonna kätte?

Vigala õiguse originaaleksemplar ja selle saatus. Seaduse käsikirja on kirjutanud koostaja Berend Johann von Uexküll, B.J.VI nii eesti kui saksa keeles oma käega. Seadus oli köidetud nahka ja ilustatud kuldäärtega. Tekst oli 160 leheküljel. Pahemat kätt eesti- ja paremat kätt saksakeelne tekst. Väljaandmise ajaks oli seaduseraamatu saksakeelse teksti alla märgitud 14. juuli 1789. Algupärand hoiti alal Vigala mõisa arhiivis, kus ta hävis tulekahjus 16. dets 1905 Läänemaa mõisate rüüstamise ajal. Õnneks, nagu juba nimetasin, oli seaduse ärakiri 1896. aastal Õpetatud Eesti Seltsi poolt juba avaldatud.

Vigala õiguse levik ja kasutamine. Vigala Talurahva Seadus sai põhjapanevaks materjaliks seadustele, mida hiljem välja andsid teised mõisnikud ja selles esitatud
seadussätteid leiame ka hiljem välja antud Eestimaa talurahvaseadustes ja vallakohtuseadustes. Kaks aastat peale Vigala õiguse väljakuulutamist pani parun Stackelberg selle kehtima oma mõisates Roosna-Allikul ja Raval. Mõni aasta hiljem Ääsmäe ja Pajaka mõisa rahvale kehtestati paruni nime järgi tuntuks saanud Tolli õigus. Veel on teada Virumaal Kandle mõisa eratalurahvaõigus, mis on koostatud Vigala õiguse ja Tolli õiguse alusel. Neid on Kandles oluliselt täiendatud ja kohandatud rannarahva tarvis.

Kui kaua Vigala õigus kehtis ja kuidas selle sätted ellu viidi, selle kohta meil andmeid ei õnnestunud leida. Kas Vigala vallaomavalitsuse ja Vigala õiguse alusel loodud valla vahel valitseb õiguslik järjepidevus, selle kohta dokumentaalsed andmed hävisid 1905. aasta revolutsioonitules. Vaieldamatult jätkus Vigala õiguse juridica vähemalt osaliselt hilisemate talurahvaseaduste kaudu, mis andis Mihkel Aitsamile aluse oma ajalehesõnum pealkirjastada Vigalast kui Eesti vanimast vallaomavalitsusest. Ja kui keegi väidab, et nii see ei ole, siis ta peaks seda juriidiliselt tõendama. Sellest lähtudes tuleks tähistada 14. juulit kui Vigala valla aastapäeva. Tuleb harjuda tõsiasjaga, et Vigala vald on üle kahe korra vanem kui Eesti Vabariik.

Kas Vigala õigusel oli ka mingi mõju ühiskondlikule arengule? Küsida kerge, vastata raske, sest me ei tea ju sedagi kaua ta kehtis. Saame järeldusi teha vaid loogilise arutelu ja kaudsete tõendite alusel. Mina arutlen nii - Berend Johann VI vaimusuurust tõendab Vigala õiguse koostamine, tema järglase puhul tuleb kiita eelkäija põhimõtete kiiret omaksvõttu ja edasiandmist oma pojale. Boris tegutses erakordselt aktiivselt ja edumeelselt koolide asutamisega, oli Hegeli õpilane ja paljuski oma ajast ees.

Mõne põlvkonna vältel hakkas külv saaki andma. Tulemuseks on terve plejaad Eesti elu edendanud suurkujusid, kes sündisid/kasvasid Vigala kihelkonna olustikus. Väga tingliku valiku puhul nimetagem 19. aastasajast orelimeistrit Jüri Gildemanni, esimese eestikeelse geograafiaõpiku autorit Berend Gildemanni, professor Matthias Johann Eisenit, kunstnik Ants Laikmaad, Vigala vallakirjutaja poega Jaan Teemantit, Vigala talurentniku poega Jaan Raamotit, kirjanik Mihkel Aitsamit, Georg Lurichit. Aino Kallas teadvustas maailmale Bernhard Laipmanni loo, kes 1905. aastal kindral Bezobrazovi ees valis ihunuhtluse asemel mahalaskmise. Vigala rahvas jäädvustas tema mälestuse laulus, aga heliloojad on talle tänini võlgu. Nimetatud suurkujusid iseloomustab haritus, iseteadvus, rahvuslikkus. Lõpetuseks: Vigala õigus kiirendas rahva kasvamist pärisorjast vabaks inimeseks, mis toimus põlvkondade vältel. Vabadussõtta ja Sinimägedesse oma kodu kaitsma läksid juba vabade inimeste põlvkonnad.


Märkus: Üksküllide erinevaid nimevariante on kasutatud siinkohal vastavalt allikale.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus