21 aastat tagasi algas parvlaeva Estonia viimane teekond Elutark
Ajalugu 27 Sep 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
27.09.2015 18:54
Wikimedia commons
 - pics/2015/09/45889_001.jpg

Eesti lipu all seilanud parvlaev Estonia alustas Tallinnast 27. septembril 1994 kell 19.15 reisi Rootsi pealinna Stockholmi. Mis juhtus tol ööl laeval? Siin on katkend aasta tagasi eesti keeles ning äsja soome ja rootsi keeles ilmunud raamatust "Estonia inimesed".

Laeva juhtis kapten Arvo Andresson ja pardal oli ka teise vahetuse kapten Avo Piht, et sooritada järgmisel varahommikul Stockholmi saarestikus lootsitasõidu eksam.
Laev oli laaditud nagu tavaliselt. Autotekil olid peamiselt kaubaveokid. Vanemtüürimees andis käsu kinnitada raske last hoolikalt, sest oodata oli tormi.
Meresõidutingimused olid sadamast väljumise ajal normaalsed, kuid avamerel muutus tuul järjest tugevamaks. Reisi jooksul tuule kiirus kasvas ja tuul pöördus edelasse. Südaööl puhus edelatuul kiirusega 15–20 m/s ja lained olid kuni nelja meetri kõrgused. Laeva külg- ja pikiõõtsumine tugevnesid järjest ning osa reisijaid jäi merehaigeks. Laeva kiirus oli olnud 19 sõlme, kuid keskööks oli kiirus vähenenud 15 sõlmeni. Lained peksid vastu vasakut vöörinukka. Tugevneva külgõõtsumise tõttu lasti välja stabilisaatorid.

Kell 00.30 jõudis Estonia Läänemere keskele. Kapten Arvo Andresson oli läinud puhkama. Vahimadrus Silver Linde läks korrapärasele ringkäigule laevas.
Umbes kell 00.55 kuulis vahimadrus Linde autotekil esiaparelli läheduses tugevat kolksatust ja kandis sellest ette komandosillale. See kolks võis tähendada visiiri kinnituste osalist purunemist tormilainete mõjul. Visiir on laeva ninaosa, mis üles tõstetakse, kui autod laeva sõidavad. Rohelised signaaltuled aga näitasid, et kõik on korras. Linde jätkas ringkäiku ja jõudis sillale tagasi mõni minut pärast kella ühte. Samal ajal naasis sillale kapten Andresson.
Kell 01.05 teatati masinaruumist komandosillale, et autotekilt kostab kahtlasi lööke. Vahimadrus Linde saadeti uuesti autotekile asja uurima, kuid treppe mööda jooksid inimesed üles ja ütlesid, et 1. tekil on vett. Vahimadrus informeeris sellest sillal teist tüürimeest, kes käskis tal alla kontrollima minna. Linde tundis, et olukord on tõsine, ja jooksis üles avatekile, kuhu aitas pääseda ka reisijaid.
Veidi enne kella 01.15 kuulis kolmas mehaanik Margus Treu masinaruumis kahte või kolme tugevat metalset lööki vastu laevakeret. Ta nägi kaamerast, et rambi vahelt tulvab autotekile vett. Ramp on veekindel sein visiiri taga. Avanenud ja vastu laeva keret plõksiv visiir oli ilmselt rambi lahti kiskunud, sest need olid ehituslikult seotud. Autotekki jälgis neli kaamerat, mille monitorid olid sillal ja masinakontrollruumis. Komandosilla monitor oli aga kaardikambri sissepääsu juures ekraaniga paremparda suunas ja seda polnud juhtimispuldist võimalik näha.
Kui laevahuku uurimiskomisjoni hilisema raporti järgi visiiri hinged lõplikult purunesid umbes kell 01.15, lõi see 55tonnine laeva nina enne merre kukkumist lainete mõjul mitu korda väga tugevalt vastu laevakeret. Neid võimsaid metalseid kolksatusi vastu laevakeret kuulsid enam-vähem samal ajal pea kõik laevahukust pääsenud. Ärakukkuv visiir tõmbas rambi lahti ja suur veemass tungis autotekile. Paremasse poordi vajuv vesi kallutas laeva mõne minutiga paremale kreeni. Ongi jäänud teadmata, kas sillal saadi teada eemaldunud visiirist ja avatud rambist või vähendati laeva kiirust ning hakati ahtrit vastu laineid pöörama kiiresti suureneva kreeni tõttu. Laev oli ehitatud nii, et komandosillalt vööri näha ei olnud, nagu autokabiinist ei näe auto kapotti.
Kell 01.20 oli laeva kreen juba 30 kraadi ja peamootorid hakkasid üksteise järel seiskuma. Umbes 01.20 hüüdis nõrk naishääl laevaraadio kaudu eesti keeles: „Häire, häire, laeval on häire!“
Minut pärast seda anti laevaperele häired Mr Skylight to number one and two ja veel minut hiljem kõigile laeval viibijatele paadihäire, millega häirekellad hakkasid andma ühte pikka ja seitset lühikest signaali.
Paljud reisijad said aru, et asi on halvasti ja tormasid treppidest üles avateki suunas. Inimesed karjusid üksteisele, et tuleb minna 7. tekile ja sealt avatekile. Kõige pikem ja rängem tee avatekile oli neil, kelle kajutid olid autotekist allpool 1. tekil. Neil tuli ronida seitse korrust ülespoole. Sellelt tekilt pääses 19 reisijat ja kolm laevapere liiget masinaruumist.
Koridorides ja fuajeedes oli nii paanikat, karjeid kui apaatsust. Paljud kukkusid laeva suure kalde tõttu treppidest alla või fuajeedes vastu seina ja jäid lamama. Vanemad inimesed ei suutnud treppidest üles ronida. Suur hulk reisijaid jäi oma kajutisse lõksu ega pääsenud kreeni tõttu enam välja. Üks baaritöötaja nägi, kuidas kreeni tekkides lauad ja toolid ning muud lahtised asjad lendasid hetkega paremasse poordi ning mitu kolleegi sai surma või tõsiseid vigastusi.
7. tekil tõmbas mitu laevapere liiget inimesi peaaegu püsti olevatest ustest välja avatekile. Neile reisijatele, kel õnnestus pääseda avatekile, jagasid laevapere liikmed ja teised reisijad konteineritest päästeveste. Kapten Pihti nägi mitu inimest komandosilla all päästeveste jagamas ja laevapere liikmetele korraldusi andmas. Hiljem nähti Pihti ahtritrepi ukse juures, kui ta käskis turvamehel aidata kahel naisel päästeparve lahti lasta.
Ka reisijad avasid päästeparvesid, millest osa lendas pärast täitumist kohe vette ja osa ei tulnud lahti. Osa päästevestide konteinereid tuli lahti ja lendas vette.
Kell 01.21 võttis Viking Mariella vastu Estonia esimese hädakutsungi Mayday. Selle lindistas Turu merepäästekeskus. Seda kuulis ka Silja Symphony, kuid 300 kilomeetri kaugusel Soome lahes Suursaarel asuva Vene sõjaväesaatja kandesagedus summutas side. Silja Symphony radist lülitas sisse magnetofoni ja seal lindistati hilisem suhtlus. Kell 01.23 tuli Estonia uuesti eetrisse ja kolmandale tüürimehele Andres Tammesele vastas esimesena Silja Europa tüürimees Teijo Seppelin. Kell 01.24 kordas Estonia Mayday appikutset ning selle võttis vastu 14 raadiojaama piirkonnas asuvatel laevadel ja maa peal.
Tammes küsis, kas ta võib rääkida soome keeles ja ütles, et neil on tugev kreen, 20–40 kraadi, ja kutsus appi. Silja Europa küsis laeva koordinaate, aga Tammes ütles, et neil on blackout ja nad ei saa koordinaate anda. Seejärel arutasid Europa ja Mariella, et nad peavad Estonia üles otsima, aga see on raske ilma koordinaatideta.
Kell 01.25 seiskusid õlirõhu langemise tõttu ka Estonia vasakpoordi masinad. Mehaanik Margus Treul ei õnnestunud neid käivitada.
Kell 01.28 võttis Estonia teine tüürimees Tormi Ainsalu uuesti ühendust Silja Europaga ja edastas koordinaadid, mida ütles talle ette vanemtüürimees Juhan Herma.
Kui koordinaadid olid üle korratud, ütles Tormi Ainsalu: "Todella pahalta, todella pahalta näyttää nyt tässä kyllä." (Tõesti hullusti, tõesti hullusti paistab nüüd siin küll). Silja Europa vastas: "Joo, pahalta näyttää. Me ollaan tulossa. Se oli 21.40." (Jaa, hullusti paistab. Me tuleme. See oli 21.40). Edasi kostab Estonialt läbi kahina "... tien päässä sä olet?" (Ilmselt oli küsimus "Kui kaugel sa oled?"), millest Silja Europal arvatavasti ei saada aru ja vastatakse: "48, Okei." Sellega side Estoniaga lõpeb.
Kreeni suurenedes ja ahtri vette vajudes purunesid algul 4. teki ja seejärel 5. teki paremparda aknad ning sealt tulvas laeva täiendavalt vett, mis kiirendas veelgi laeva uppumist.
Kell 01.35 oli laev vajunud 80kraadisesse kreeni ehk peaaegu küljeli ja komandosilla parempoolne osa oli vee all.
Algasid viimased minutid laevalt pääsemiseks. Avatekile jõudis erinevate tunnistuste järgi kuni 250 inimest. Kreeni kasvades uhtus laine inimesi sealt vette. Osa inimesi ronis üle reelingu laeva vasaku külje peale. Sinna veeti ka päästeparvesid ja kui laev oli juba täiesti küljeli, lükati parvesid piki külge vette. Kes parve ei leidnud, hüppasid laeva külje pealt vette. Kui laev pöördus juba peaaegu põhi ülespoole ja ahter vajus vee alla, oli ühe pääsenu sõnul laeva põhja peal veel kümmekond inimest, kelle laine vette pühkis. Enamiku neist, kes laeva uppumise ajaks tekile jäid, tõmbas laev kaasa.
Kell 01.48 kadus Estonia veepinnalt. Rootsi rannikuni jäi õnnetuspaigast 100, Soome Utö saareni 40 ja Hiiumaale 50 kilomeetrit.
Pärast hädakutsungi saamist asusid kõik piirkonnas olnud laevad teele Estonia antud koordinaatide järgi. Kell 02.05 määras Turu merepääste koordinatsioonikeskus Silja Europa kapteni päästetööde koordinaatoriks sündmuspaigas. Esimesena jõudis Estonia hukkumispaika kell 02.12 Mariella.
Säilinud on laevade raadioside nendest hetkedest. Mariella teatas Silja Europale: "Me oleme nüüd siin päris lähedal. Siin on palju tulesid, paistab, et ümberringi on palju parvesid ja parvede tulesid.“
Silja Europa vastas: "Nad on meres! Mayday kõigile laevadele Estonia ümbruses! Mariella näeb palju tulesid meres, seega on võimalik, et meres on palju inimesi, ja on võimalik, et laev on põhja läinud."
Turu merepäästekeskus palus seda kuuldes Silja Europal kiiresti helikopterite maandumisplatsi ette valmistada ja Europa edastas selle kõigile laevadele.
Mariella hakkas prožektoritega merd valgustama ja nad nägid vees inimesi, päästeparvesid, päästepaate ja päästeveste. Veest kostis inimeste karjeid. Kartes otsasõitu, ei saanud laev inimeste lähedale sõita. Laev avas pardaukse, et selle kaudu inimesi päästa, kuid see tuli kõrge lainetuse tõttu kiiresti sulgeda. Mariellalt visati vette 150 päästevesti ning lasti alla neli avatud päästeparve. Estonia päästeparvedelt ronisid inimesed sinna ja nii tõmbas Mariella oma parvedega üles 13 inimest. Kell kuus hommikul, kui inimesed Estonia parvel olid juba täiesti kurnatud, laskusid kaks Mariella meeskonnaliiget vette, suutsid veel kaks inimest teise parve aidata ning nad tõmmati koos üles. Helikopterid tõid Mariellale 11 päästetut. Nende eest hoolitsesid laevapere liikmed ning kolm arsti ja 30 õde reisijate seast.
Silja Europa jõudis õnnetuspaika 02.30, Silja Symphony 02.40 ja Isabella 02.52. Kõik olid valmis pääsenuid veest pardale võtma, kuid oli täiesti pime, tuul puhus kuni 20 m/s, määrav lainekõrgus oli neli meetrit, üksikud lained aga kuus meetrit. Europa lasi vette suure päästeparve, kuid laine avas selle lukustusmehhanismi ja parv ulpis minema. Laeva parrastelt lasti alla valltrepid. Üks mees, kes oli üksinda kummuli päästeparvel, nägi valltreppi, ujus laevani ja ronis mööda treppi üles. Üks helikopter tõi Europale viis päästetut.
Symphony lasi kraanakonksu otsas paremast pardast alla päästeparved ja vasaku parda vööripoolse päästerenni. Üks ja sama helikopter tõi laeva pardale peale kella nelja algul neli, siis viis ja hommikul enne kella kaheksat veel 11 päästetut ja ühe surnukeha.
Ka Isabella avas pardaukse, kuid pidi selle tormi tõttu kohe sulgema. Seejärel lasi Isabella vette kaks päästeparve, millest ühes oli kaks meeskonnaliiget, kes päästsid ühe päästevestiga ujuja. Kell 05.30 ujus Isabella lähedale parv 18 inimesega. Alla laskunud kolm meeskonnaliiget tõmbasid 18 inimest Isabella parvele. Ülestõstmisel osutus aga parv liiga raskeks, see rebenes ja kukkus vette ning kaks merehädalist ja kolm meeskonnaliiget kukkusid parvest vette. Üks merehädaline ja kolm meeskonaliiget suutsid klammerduda ühe päästerõnga külge ja kohale rutanud helikopter korjas nad üles. Üks merehädaline uppus. Veega täituvasse parve jäänud 16 inimest tõmmati üles mööda laeva päästerenni.
Väiksemad laevad päästsid üksikuid merehädalisi.
Esimene päästehelikopter, Soome piirivalve Super Puma jõudis õnnetuskohale kell 03.05. See kopter jõudis kella üheksani päästa 44 inimest. Teisena jõudis kell 03.50 kohale Rootsi õhujõudude helikopter Super Puma ja päästis 15 inimest. Järgmine Rootsi õhujõudude helikopter jõudis õnnetuspaika 04.40 ja päästis üheksa inimest. Veel üks Soome piirivalve helikopter päästis seitse inimest ja neli Rootsi õhujõudude kopterit igaüks kuus inimest. Ühest Rootsi kopterist avastati, et samadele juba tühjadele päästeparvedele laskutakse korduvalt ja edaspidi paluti päästjatel üle vaadatud parved lõhki lõigata. Vastu hommikut kohale jõudnud kopterid leidsid rohkem surnukehi kui elavaid. Kopterid päästsid 104 inimest. Kaks Soome kopterit viisid päästetuid ka laevadele, ülejäänud Utö saarele või otse haiglatesse. Kolme Rootsi kopteri päästevõimet kahandasid oluliselt vintsirikked.
Mitu inimest kukkus helikopterile tõstmisel vette tagasi ja uppus. Ühele Eesti reisijale hüppas Rootsi päästja järele ja suutis ta tagasi parvele upitada, kuid siis murdus helikopteri tross ja teise helikopteri saabumise ajaks oli reisija juba surnud alajahtumise tõttu.
Kell 02.43 teatas õnnetusest Soome uudisteagentuur STT. Esimese rahvusvahelise teadeteagentuurina teavitas Estonia hukust maailma Associated Press.
Kell 03.05 said Turu päästekeskuse töötajad telefoni teel kätte president Lennart Meri ja Tallinnas otsustati kokku kutsuda kriisikomisjon. Samal ajal hakati Stockholmi Estline´i kontoris koostama Estonial viibinud reisijate nimekirju. Turus kutsuti kriisikomisjon kokku kell 04.00.
Eesti siseministeeriumis alustas 28. septembril kell 5 hommikul tööd ametkondadevaheline kriisigrupp, mille üheks eesmärgiks oli ka nimekirja koostamine Estonial viibinud reisijate, meeskonna ja teenindava personali kohta. Nimekirjade koostamisel koguti informatsiooni laevakompaniidest, saatkondadest, politseist, haiglatest ja eraisikutelt.
Juba 29. septembri õhtul edastas Turu politsei (Turun Poliisilaitos) pääsenute nimekirja, kus oli 139 nime ning kus ei olnud kirjas inimesi, kes tegelikult ei pääsenud.
Edaspidi võeti nimekirjade koostamise aluseks laeva omanikfirma Estline´i laeval olnute nimekiri ja sinna taha hakati pääsenute kohta märkmeid tegema.
30. septembril 1994 edastas BNS niisuguse teate: "Andmebaas koostati meeskonna ja reisijate nimekirjade, pardakaartide, viisade, turismibüroode ning eraisikute teadete alusel. Sellele lisanduvad järjest andmed kindlaks tehtute ja päästetute kohta."
Järgnes selgitus, et päästetööde ja leitud isikute kindlakstegemise kestmise tõttu ei saa rääkida lõplikest andmetest ning et iga allika kontrollimine on aeganõudev ja mahukas töö. Lõplikku nimekirja lubati siis, kui päästetööd on ametlikult lõppenud, päästetud arvele võetud ja hukkunud identifitseeritud. Järgnevalt esitatavas nimekirjas tähendas märge 0K nime taga, et inimene on elus, kuid ei ole Eestis. 0KE tähendas, et inimene on pääsenud ja Eestisse jõudnud. 0K? tähendas, et Estline´i andmetel on inimene päästetud, kuid seda ei ole kinnitanud Turu politseivõimud.
Esialgseil andmeil oli laeval umbes 1050 inimest. See arv muutus tundidega. Päästetute arv oli nädala jooksul pärast õnnetust 160 ja 170 vahel. Lõplikel andmetel oli laeva pardal 989 inimest ja pääses 137 inimest. Seega umbes 60 inimest oli algul nagu hukkunud, kuigi nad ei olnudki laeval. Siis hakkas iga tund tulema teateid inimestest, kes olid reisijate nimekirjas, aga laeval ei olnud, ja laeval olnute nimekiri hakkas kahanema. Pääsenute arv oli algul palju suurem peamiselt seetõttu, et osa inimesi oli nimekirjas mitmes kohas erinevate nimekujudega.
Aastate jooksul on palju räägitud ja kirjutatud niinimetatud kadunud päästetutest, üheksast laevapere liikmest, kes algul olid päästetute nimekirjas, kuid nädala jooksul kadusid sealt erinevatel päevadel.
Need üheksa on: Avo Piht, teise vahetuse kapten; Lembit Leiger, vanemmehaanik; Viktor Bogdanov, laevaarst; Kaimar Kikas, neljas tüürimees; Hannely Veide, tantsija; Hanka-Hannika Veide, tantsija; Tiina Müür, tax-free kaupluse juhataja; Agur Targama, neljas mehaanik; Ago Tomingas, müüja. Nende kohta on levinud palju teooriaid, kuidas nad pääsesid ja kõrvale toimetati. Et Piht ja Leiger või Piht üksi tuli kõrvale toimetada sellepärast, et ta teadis laeva või laevafirma kohta saladusi, aga teised sellepärast, et nad nägid Pihti pääsemist. Eelkõige kapten Pihti pääsemise kohta on erinevaid väiteid. Ta olevat olnud Turu haiglas, aga teised pääsenud ei näinud teda Turu haiglas. Teda olevat nähtud Saksa ZDF kanali uudislõigus, mis oli ostetud Soome Yle-lt. Kui uudislõigu korduval ülevaatamisel ei nähtud seal Pihti, vaid temaga sarnast meest, tekkis teooria, et tema koht on välja lõigatud või et ta on teise mehega asendatud. Pole selget argumenti, kes ja kuidas saaks erinevate riikide telekanalites käia uudislõike ümber monteerimas ja miks seda peaks tegema. Ka need pääsenud, kes samas uudislõigus olid, ei ole Pihti näinud. Samuti oli Pihti nähtud Viking Mariellalt välja sõitnud kiirabiautos, aga keegi Mariellal viibinutest ei näinud teda. Üks teooria on selline, et kõik üheksa toimetati kõrvale korraga ühest päästeparvest ja viidi lennukitega USAsse. Arvestades, et helikopterid päästsid pimedas ja tormis inimesi juhusliku valiku alusel ja päästjad ei tundnud päästetuid, pidi keegi seda kõrvaldamisoperatsiooni juhtima nii helikopterist kui ka kaldalt. Pealegi nõuab vangivõtmine vägivalda ja vangivõetutest oluliselt rohkem inimesi.
Need üheksa inimest kadusid nädala jooksul pääsenute nimekirjadest vastavalt haiglatest saadud kinnitustele. Mõni nimi ilmus vahepeal nimekirja tagasi ja siis kadus taas. 29. septembri hilisõhtul Turu politsei saadetud nimekirjas ei olnud aga neist kedagi.
Kolme riigi politseinikud kuulasid üle kõik 137 õnnetusest pääsenut ja paljusid korduvalt. Keegi päästetutest ei ole nimetatud laevapere liikmeid pärast laeva uppumist näinud päästevahendites või hiljem laevadel ja maa peal.
Segadus pääsenute nimekirjadega oli palju suurem kui nende üheksa inimesega seoses. Nädala jooksul oli nimekirjades märgitud pääsenuteks ka reisijaid, kes ei pääsenud, näiteks Merle Juust ja Kalev Klis. Samuti olid pääsenute nimekirjas diskor Tiit Meos ja laotööline Kalev Vahtras, kelle surnukehad leiti merest. Pääsenute nimekirjades oli ka inimesi, kes üldse ei olnud laeval. Nimekirjadega tegelesid kolmes riigis paljud asutused ja inimesed. Kui ühes nimekirjas viga ära parandati, võis järgmisel päeval Rootsist tulla faksiga nimekiri, kus taastus endine seis.
7. oktoobril edastatud lõplikel andmetel oli laeva pardal 989 inimest 17 riigist, neist 803 reisijat. Rootsi kodanikke oli 552 ja Eesti kodanikke 347. Pääses 137 inimest, neist 26 naist ja 111 meest. Eesti kodanikke pääses 62 ja Rootsi kodanikke 51. Pääses 43 laevapere liiget. Enamik pääsenuid oli 15 ja 44 eluaasta vahel. Identifitseeriti 95 surnukeha. 737 inimest jäi kadunuks. Ohvrite arvult oli see maailma kuues rahuaegne laevaõnnetus ja suurima inimohvrite arvuga rahuaja laevahukk 20. sajandi Euroopa vetes.
Hukkus Eesti riigi nime kandnud laev. Sellest võiks igasuguseid järeldusi teha ja tehtigi. Miks ikkagi laevale selline nimi pandi? Enne sõda sõitis Tallinna–Stockholmi liinil just sellise nimega laev.

Einar Ellermaa, Inge Pitsner "Estonia inimesed", kirjastus Pilgrim
Elutark
MÄRKSÕNAD

"Estonia inimesed",parvlaev Estonia,Silja Europa,Silja Symphony,Stockholm
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus