20. AUGUST 1991: Andres Raid: Mässuplaanist Moskvas teati telemajas juba nädal ette (2)
20 aastat 19 Aug 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Andres Raid
www.DELFI.ee

Siinne rahvas armastab müüte, ta elab neis ja loob neid järjest juurde. Müüdid juurduvad tavakäibes ja muutuvad paljude jaoks tõeks. Või vähemalt millekski, mida võetakse kui sakramenti ja mis ei kuulu vaidlustamisele.

Mäss Moskvas oli õhus juba nädalapäevad enne, kui ta tegelikult algas. Vähemalt mingi seltskond ka telemajas oli sellest kas otse või kõlakate tasemel teadlik. Omasin toona otsesidemeid ka maailmas ja ka seal oldi millekski valmis. Mis see „miski“ oli, ei osanud (või ei tahtnud) keegi otse välja öelda.

Igatahes tekkisid järjekorrad, mis pikenesid plahvatuslikult ja looklesid Vene saatkonna (toona alalise esinduse) ukse taga. Selles seisid inimesed, kelle tegelik soov oli siit otsemaid jalga lasta. Seal oli hulganisti üsna tuntud tegelasi, nagu muuseas ka lennujaamas, kus igasugused tuntud näod kuhugi komandeeringusse tõttasid ja millegipärast poole oma maisest varandusest kohvritesse olid pakkinud, oodates esimest vabanevat kohta ükskõik millisele lennule. Peaasi, et minema!

Kui sõnumid Moskvast mässu kohta kohale jõudsid, oli Eesti Televisiooni maja suhteliselt inimtühi. Aktuaalne Kaamera töötas nagu tavaliselt, entusiasmi oli oluliselt rohkem ja igaühel tundus olevat kindel veendumus, et nüüd tehakse ka päris tööd. Lõppude lõpuks oli see hetk ka käes, kui uudistetoimetuse töötajatest midagi ka tegelikult olenes. Seltskond oli kaasatud ühiskonnaellu kõige otsesemalt. See tunne oli vägev, see kohustas ja pani unustama une, väsimuse ja mõningase pettumuse olukordades, kus oleks tahtnud enamat, kuid ei õnnestunud.

Jalaväe lahingumasinad (mitte tankid, nagu praegu kombeks on rääkida) saabusid Tallinna ja sõitsid otse teletorni juurde. Seda kõike kajastati peaaegu (praeguse kõnepruugi kohaselt) online’is. Mingit rünnakut teletornile õnneks ei toimunud, ehkki ka seda esitatakse praegu kui toimunud fakti. Võib vaid ette kujutada, mis oleks võinud juhtuda, kui see ka tegelikult teoks oleks saanud…

AK toimetus töötas putši ajal pidevalt pea täiskoosseisus, toimetuse ukse peal oli paar vabatahtlikku, kes meid kaitsmas olid. Arutati ka võimalust, et salvestatud materjal Soome saata ja sealtkaudu maailma laiali saata. Õnneks ei läinud seda varianti vaja. Alati viisakas Enn Eesmaa kutsus küll üles naisterahvaid mitte tööle tulema, kuid üleskutseks see jäigi ja ega ta eriti peale ka ei käinud.

Midagi oli kõiges selles siiski ka enneolematut ja see puudutas õhkkonda toimetuses. Suured ülemused olid ära, keegi ei uurinud materjali sisu või sobivust ja õlatunne oli selline, mida saab ühe organisatsiooni puhul vaid kadestada. Abi oli siiras ja tähtis oli tulemus. Selle nimel oldi valmis alla neelama mõni ammune vimm või tahtmatult pillatud vängem sõnaühend.

Praegust nime ETV-l ei olnud, kuid sisult oli see rahvusringhääling sõna otseses mõttes — inimesed tõid toimetusse potiga suppi ja niigi nappidest vahenditest tehtud võileivad, tee- ja kohvipuudust ei tuntud, sest termosed ilmusid toimetusse kui nõiaväel. Seda tehti siirast soovist aidata. Midagi sündis ka selle muidu üsna kiusliku rahvakillu puhul ka lõpuks ometi koos, kõik andsid panuse ja keegi ei oodanud ei tänu või dokustaati osavõtu kohta, mis võinuks edaspidi „ära kuluda“.

Nende inimeste nimesid ei tea me tänini ega saagi kunagi ka teadma. Küll aga ilmusid nendel rahututel aegadel välja inimesed, kes olid harjunud istuma presiidiumides ja punase kalevi või sametiga kaetud laual kohustusliku atribuudina seisva karahvini tagant saalisolijaid põrnitsema. Need olid inimesed, kes võtsid hiljem vastu õnnitlusi kartmatu tegutsemise eest putšipäevadel ja kes tegelikult asjadele suhteliselt ohutust kaugusest — loodetavasti siiralt — kaasa elasid. Paljud neist on oma rolli aastate jooksul niivõrd innukalt sisse elanud, et usuvad end siiralt olevat meie ajaloo võtmeisikud ja kiidulaul neile peab nende endi arvates olema permanentne.

Ka AK teadetetahvlile ilmus pärast asjade lahenemist trükitud käskkiri, kus kõigile töötajatele tänu avaldati. See tänu väljendus ka pisikeses rahalises preemias. Esimesena ilutses seal nimekirjas aga nimi, mis tähistas inimest, kes neil päevil hoopis kuskil mujal viibis. Kellelgi polnud kahju, tuju oli ülev ja teadmine, et on terve toimetusetäis (loomulikult ka tehniline personal!) inimesi, kes oma tööd kõige kiuste ikka edasi tegid, ei kao kuskile. Tänu oleme aga võlgu kõigile, kes toetasid, olgu nad nimetud või nimedega.

Autor oli 1991. aasta augustis ETV ajakirjanik.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 19 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 20 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus